Ühe eestlase lugu

Vanuses viisteist kuni seitseteist ma olin siis tegev Eesti paremäärmuslikus skinheadide kambas, mis tegutses aastatel 2005-2007.
Eelkõige ma uskusin seda, et et Saksamaale on teise maailma kontega kontekstis palju liiga tehtud. Tegelikult oli Saksamaa kõige suurem kannataja. Holokausti sellisel kujul tegelikult ei toimunud, nagu meile räägitud on. Et see oli kõik palju leebem. Ma uskusin seda, et immigratsiooni kui sellist ei tohiks üldse toimuda. Kõik inimesed, rahvused peaksid elama eelkõige seal, kus nad elavad nendes riikides, kus nad elavad. Et homoseksuaalsus on hälve, Need inimesed, haiged.
Seda, et Euroopa Liit on halb, et tänu Euroopa liidule tuleb Eestisse massiimmigratsioon.
Eelkõige minu puhul mõjutas siis perekond mu isa kes siis tegeles selliste sellise asjaga nagu eestlased teises maailmasõjas Saksa armees, tal tekkis suur huvi selle vastu, selle huvi ka seoses taastus erinevatesse klubidesse ajalooklubidesse vähemalt ajalugu hobideks, nagu ennast nimetasid. Tegelikult nendes klubides olid siirad ajaloo huvilised olid nagu vähemuses ja enamus tegelikult olid sellised paremäärmuslikud radikaalid. Ja noh, tahes-tahtmata selle ajaloohuviga lisa tuli sinna juurde palju palju poliitikat. Ja, ja minu isa viis mind selliste inimestega kokku kes, mis tänu kellele ma lõpuks siis ka sinna skin, helide kompa sattusin. Ehk siis minu puhul ei olnud ei, kool pere ei kool, sõbrad ei olnud, ei olnud, ei puutunud asjasse eneseotsingud mõnes mõttes nagu puutusid asjasse ikkagi sellises teismeeas, sa tahad nagu kuhugi kuuluda, kuid samas ka nagu inimestest nagu erineda. Ehk siis jah, põhimõtteliselt võib ka öelda, et ka eneseotsingud
Ma eemaldasin liikumisest aastal kaks tuhat seitse lõpppakki et hakkasin just minema kümnendasse klassi ja hakkasin minemast üheteistkümnendasse klassi. Ja, ja see lõppes.
Lõppes eelkõige sellepärast, et mul oli kaklus, kus mul oli suur tõenäosust saada kriminaalkaristushirm selle eest nagu šokeeris mind. Ma sain aru, et nendel tegudel on tagajärjed. Samas ma palju ka selles seltskonna nagu seltskonnas nagu pettusin, saades aru, et palju see niiviisi tegelikult see ajalugu ja, ja see on põhimõtted ei huvitanud, et tegemist on lihtsalt kambaga, kes käis joomas ja aed nende kõige koosmõjul siis ühel hetkel mul nagu tekkisid nagu uued uued huvid tulid nagu tüdrukud juba ja teised nagu seltskonnad, selline agressiivne skini kamp ei olnud enam nagu ligitõmbav.
Kooli roll sisuliselt puudus nii radikaliseerumise kui ka teie radikaliseerumiseni. Ma käisin äärelinna koolis, mis oli suhteliselt kehv. Õpetajad olid kõik kursis sellega, mille, milline on minu maailmavaade, kuna ma käisin haakristimärk rinnas ringi, kuid õpet, kuid mul ei teki kunagi mingisugust diskussiooni ja arutelu koolipsühholoog minu arust tolajal üldse puudus koolist. Et tegelikult ei olnudki mingisugust inimest, kes peaks sellist sellise asjaga nagu võib-olla üldse nagu tegelema ja need õpetajad, kes seda märkasid, neid ilmselt noh, väga ei huvitanud. Seega ma ütleks niimoodi, et, et kooli roll puudus
Kõigepealt on ikkagi õpetaja märkama muutusi õpilastes ja need adresseerima. Et kui sa näed, et õpilane teeb haakristimärk rinnas ringi, usub Hitlerit ja kõike seda, siis tasub õpilane.
Ei tohi ka vastanduda, vaid tuleb lihtsalt inimlikult ja mõistlikult rääkida ja aru saada, aru saada, kust see probleem pärineb siis leida, kas, kas sellega on võimalik mingisugune lahendus leida? Et kindlasti, et selline naeruvääristamine ja vastandumine nagu tänu sellele inimene aina rohkem nagu kapseldub ja, ja nii-öelda sulgeb ennast sellesse mõttemaailma kinni nagu. Ja ei tohiks ka nagu peljalt suhtuda sellesse, kui maailmavaatesse aru tuleb saada ka, kus kohas probleem pärit on. Ja siis proovida sellega nagu tegeleda.
Näiteks enda puhul ma mõtlen, et kui kui mingisugune õpetaja oleks näinud, et ahaa, et Eerikule nagu siuksed teemad ja sealt vestluse eest oleks see vestlusest oleks välja tulnud ka see, kes mu isa nagu on, noh, siis oleks võimalik, on võimalus seda probleemi, aga nagu varasemas staadiumis nagu peatada.
Ma kordaks ka neid samu mõtteid. Et tuleb tähele panna, tuleb rääkida, tuleb rääkida rahulikult, mõistvalt, tuleb üritada ise mõista seda inimest, kõigepealt tuleb aru saada, kuskohast see probleem on pärit ja mida siis on sellega võimalik, nagu ette võtta. Et see kõik peab toimuma sellises rahuli, rahulikus ja aktsepteerivas õhkkonnas.