Äärmusluse kohtamine klassiruumis

Selles lühiloengus käsitleme äärmusluse kohtumist klassiruumis ning vaatame lähemalt, mis saab siis, kui õpilane väljendubki midagi äärmuslikku. Kuidas tajub neid olukordi õpilane ja kuidas õpetaja? Lähtume siis kolmest juhtumist ning mida õpetajana teha ja mida mitte teha. Ning viimaks kuidas hoida õpilasega sidet, isegi kui ta on radikaliseerunud ja/või radikaliseerumas.

Vaatame lähemalt juhtimianalüüse, mis on pärit Mattsoni ja Johansoni kahe tuhande kahekümnendal aastal ilmunud artiklis. Need kaks Rootsi teadlased on põhjalikult uurinud Rootsi äärmuslasi ning eriti paremäärmuslasi ning nagu ka ühes varasemas loengus mainitud on teinud nendega pikki ja põhjalikke intervjuusid. Nad on vestelnud nii ühe konkreetse kogukonna endistes kinni sinheadidega kui ka nende õpetajate ja lähedastega. Ning võtamegi nende artiklis pärit Matilda, Karli ja noore alustava õpetaja, kelle juhtumite kaudu vaatleme, kuidas siis antud kooli õpetajad tegelesid nende probleemidega ning ka nende õpilastega ja mis mõju see oli nii õpetajatele kui ka nendele õpilastele.

Kes see nii-öelda Matilda siis on? Intervjuu tegemise käigus oli ta kolmkümmend, aga tegevus, millest ta räägib, toimus varem. Ta kasvas koos ema ja õega ja ta on jaganud teadlastega, et ta ema oli vaimse häirega ning kuigi ta ei elanud isaga, siis teda mõjutas ka see, et mõlemal vanemal oli alkoholisõltuvus. Ta jagas teadlastega ka seda, et esimesest kuni kuuenda klassini teda kiusati koolis. Kool, kuigi see oli koht, kus teda kiusati, pakkus ta aga ka väga palju tuge, näiteks sooja sööki. Seitsmendas klassis sattus ta skinheadide seltskonda, kus talle meeldis neid põhjuseid, miks talle meeldis, on mitmeid, aga praegu väljatoomiseks kõige olulisemad on see, et organisatsioon pakkus talle kaitset kiusamise eest. Ning kuna talle seal meeldis, et ta tundis ennast osana sellest grupist, võttis ta üle ka riietumis- ja käitumisstiil, mis käis selle seltskonnaga kokku.

Teine nii-öelda juhtum on Karli juhtum. Intervjuu tegemise hetkel Karl oli kakskümmend kaheksa, aga nagu Matilda oli tegevuse ajal ta palju palju noorem. Ta elas koos isa ja emaga, kellest üks oli väärkohtlev ja teine hoolitseb. Ta tundis pea kogu kooliaja, et teda ei võeta väga kergelt omaks ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate poolt. Ta tundis, et ta on pigem üksinda ja ta tundis üksildust. Tema vanem vend oli skinhead. Ja talle üllatuseks, kuigi tema ei olnud skkinhead koheldi teda nagu skinheadi. Võrreldi teda pidevalt oma vanema vennaga. Tal olid keskendumisraskused kooli ajal, millele ta sai ka ravi. Sellegipoolest ta sageli eraldati teistest ta keskendumis- ja käitumisraskuste tõttu ja eralduspaik oli sageli selline kolatuba. Ehk siis ta ei saanud õppida koos teistega, sest ta segas, agaga need olu, kus ta viidi, olid küllalt stigmatiseerivad ja häbiväärsed. Seitsmendas klassis liitus ta skinheadide grupiga. Ja seal ta tundis, et lõpuks ometi mind võetakse omaks, ma olen keegi, mulle on roll ja ma olen nii-öelda omade keskel. Kuigi teda peeti skinheadiks, teda koheldi nagu skinheadi juba varasemalt, sellepärast et ta vanem vend oli antud rühmas.

Võtame ka noore alustava õpetaja perspektiivi. Ta on teadlastega jaganud, et nemad kollektiivina, nemad õpetajatena ja koolijuhtidega, nad teadsid probleemist, et kohalikus kogukonnas on skinheadide gruppe ja küllalt jõudsalt värvatakse ka õpilasi. Ent nad ei osanud mitte midagi pihta hakata. Ta kasutas sõna “turbulentne” olukorra kirjeldamiseks. Ta ütles, et politseiametnik käis neile rääkimas koolis nii skinheadlusest kui ka paremäärmuslikes organisatsioonides laiemalt. Ent sellel sellest ei olnud abiklassi ees õpilastega toimetulemisel, õpilastega suhtlemisel. Õpetaja tõi välja, et neil ei olnud mitte mingit plaani, kuidas, kuidas siis seda olukorda lahendada.

Õpetaja jutust tuli välja, et nad kogu kollektiiviga väga-väga hoolisid õpilastest. Ja nad otsisid oma viise, kuidas õpilasi hallata, kuidas nendega hakkama saada. Halvimad õpilased eraldati teistest ja tekitati eriklass, et paneme need rasked õpilased kõik siis ühtekokku ja siis on teistel parem õpetajatel parem ja siis keegi tegeleb selle raske klassiga. Antud õpetajad õige välja, et toimus nii-öelda sõda neonatsistliku ideoloogia levimise osas kogu koolis. Õpetajad, küllalt sageli astusid sõnasuta õpilastega, kui nad vestlesid maailmavaatelistel teemadel. Kui nad pärisid aru õpilaste käitumise või ka selle grupeeringu olemuse ja tegude kohta. Nende õpetajate endi meelest nad stigmatiseerisid neid õpilasi. See on midagi, mida nad nüüd tagantjärgi aru saanud. Et selle asemel, et luua sidet, luua usaldust ja siis suhelda üks-ühele.

Seesama noor õpetaja, olles nüüd mitte enam nii noor ja mitte nii kogenematu, tõi välja, et mitmed õpetajad kaotasid nende õpilastega tegelikult kaasõpilaste silmis autoriteedi, sest nad ei osanud selle probleemiga toime tulla. Ja see on tegelikult oluline punkt, sellepärast et need õpetajad ka ei toetatud koolijuhtkonna või või ka kodukonna poolt, et nad oskaksid selle probleemiga toime tulla. Ei olnud läbinud koolitusi, nad ei olnud saanud vastavat väljaõpet ja nagu ka eelmises slaidis oli, et neil puudus plaan neid probleeme ja olukordi lahendada.

Matilda kommenteeris teadlastele õpetajate käitumist järgmiselt. Ta tõi välja, et ta tundis ennast sageli väga üksikuna ja eriklassis see tunne ainult süvenes. Ta tõi välja, et ta teab, et oli neile väga-väga keeruline õpilane mistap ta mujale ju suunatigi. Samal ajal nad suunasid ta klassi, kus oli kolm veel sama maailmavaatega õpilast. Ehk siis tema seltskond ahenes veelgi rohkem. Neid erinevaid vaateid, mis muidu klassis on küllalt palju, neid enam ei olnud, sest eriklassis olid pigem ainult ühe maailmavaatega inimesed. Karli ei suunatud eriklassi. Küll aga tal oli juhtum, mis, mille tõttu suunati ta koduõppele. Ta on välja toonud, et mõtlesin koledaid asju mustanahalise klassikaaslasele. Mu ema sai selle peale väga pahaseks. See polnud okei, aga viis, kuidas kool olukorra lahendas, polnud seda ka. Ja siis suunati koduõppele, kus ta oligi täielikult üksinda. Ema oli selle olukorraga rahul, sest poissi ju ei visatud koolist välja. Küll aga ei aidanud see Karli kuidagi, sest need probleemid, mis enne koduõpet olid ju koduõppega ei lahenenud.

Mis tehti nende juhtumite puhul valesti? Neid nüansse on siin väga-väga palju ja kõike me ei jõua siin käsitleda ja ka ei saa käsitleda, sest meil puudub ligipääs algandmetele ja nende le inimestele. Ent mida võib välja tuua, on õpilase perspektiivist, on järgmine. Õpetajad proovisid vaielda vastu mu maailmavaadetele, tuues välja kui vale see on. See tegi mind ajapikku aina vihasemaks ja vihasemaks. See varasemas varasemates slaididel välja toodud sõna- turbulentne ja varasem sõnasõda, sõnasõda on midagi, mis õpilase perspektiiv väljendab siin väga, väga hästi. Õpetajad proovisid olukorraga hakkama saada, õpetajad proovisid ilmselt ratsionaalselt selgitada, miks õpilase maailmavaade on vale, ent selles olukorras olnud õpilasele ei olnud see mitte kuidagi abiks. Et need sõnelused ei aidanud mitte kuidagi. Need vaidlused tegid ta ainult nii tema kui ka selle olukorra ainult aina keerulisemaks ja halvemaks.

Samuti mõlemad õpilased tundsid, et koolis ei tegeleta pärisprobleemidega, päris nende probleemidega, mis ühiskonnas on. Et õpetajad pigem ignoreerivad neid päris probleeme ja siis hakkavad võtma nende kallal, nad on puudunud või hilinenud või kannavad teatud riideid. Mis on kindlasti tehtud valesti, on see, et vanema venna identiteeti käitumismuster kanti nooremal automaatselt üle. Ta tehtigi just justkui pahaks lapseks, kuigi ta veel ei olnud selleks saanud.

Ning tähelepanu otsiva õpilase eraldamine teatud mõttes alandavatesse tingimustesse, ehk siis nii-öelda koli-, kolituppa kolimine vaid suurendas tema stigmatiseerimist ja üksildust õttes arvesse, et ka tegelikult enne seda tundsin ennast üksinda ta tundis, et ei klassiga ka õpetajaid ei ole teda omaks võtnud. Ja üldiselt võib öelda, et ei klass, aga ega ka vanemad ei tegelenud nende õpilaste juurprobleemidega, sest ei osatud.

Lihtne on maha teha. Lihtne on öelda, mis on valesti tehtud. Nüüd on see küsimus, mida õpetajana siis teha, artikli autorid kui ka artikli jaoks intervjueeritud inimesed on välja toonud, et oluline on et õpilastel oleks see koht, kus rääkida maailma vaatelistel küsimustel, kus rääkida neil teemadel, mis hinges on, ehk siis mis on nende jaoks need nii-öelda päris probleemid. Võtta need lahti ja neid arutada. Las õpilane sõnastab, mis tema jaoks on maailmas valesti, mis asjad on need päris probleemid, millest muidu klassis või koolis ei räägita või mis mida õpetajad väidetavalt siis eiravad.

Aga on oluline, et õpilane saaks seda teha ja õpetaja võib ka õpilast selles toetada või teda üles kutsuda, et ta teeks seda ilma konkreetsesse ideoloogiasse minemata. Ehk siis ta räägiks päriselt sellest asjast, mitte grupeeringu narratiiviest, aga võib-olla propagandast. Ja siin on ka ühest teadusuuringust pärit mõte, et kui õpilased mõistavad, mis neid tegelikult häirib, saavad nad hakata mõtlema ka selle peale, kuidas neid küsimusi teisiti lahendada. Olla tegija, olla nii üldse maailma uut ja mitte ohver. Kool saab olla see paik, kus õpilased siis saavad aru, et mis neid siis päriselt häirib, mis on need juurprobleemid, mis neid segavad ja miks, võib-olla neile teatud ideoloogia või rühm, gupp, rühmitus tundub huvitav või meelepärane.

Mida tõi välja antud noor alustav õpetaja, kellega me ennist tuttavaks saime, on see, et kui ta tuli tööle, siis räägid ja siis oligi selline öelda tanksaabaste ja teatud jakkide ja bändide kuulamise kultuur. Nad õpetajatega rääkisid sellest ja nad rääkisidki konkreetsetest õpilastest, kes võivad ja ongi selle kultuuri osa. Ent nad ei rääkinud õpilastega ja nad ei rääkinud ka õpilastega põhjustest, miks see nii on. Miks nad kuulavad teatud bände, miks nad kannavad neid jakke või mis nad kõnnivad tanksaabastega, et mis on need juurküsimused või probleemid, miks nad seda teevad. Ja see on midagi, mida oleks vaja teha ja milleks kool on läbi erinevate ülesannete ja tegevuste hea paik.

USA-s toimetav deradikaliseerumist ja eemaldumist toetav organisatsioon Life After Hate on välja toonud mõned põhimõtted, mida võiksid ka õpetajad oma töös kasutada. Ning esimene põhimõte on, et uuri, millesse see inimene, on see siis õpilane või kolleeg või keegi teine, millesse ta konkreetselt usub. Kui ta ütleb, et ma olen skinhead või mõne muu rühmituse või ideoloogia, organisatsiooni liige
Sina kõrvalseisjana mõtle, kuidas näidata talle, et hoolid. Sageli need organisatsioonid lükkavad või õpetavad inimesi väljaspoolviibijaid endast eemale lükkama. Sageli organisatsioonides sees olles võivad inimesed kogeda, et väljaspool inimesed ei hooli ja nendega ei tasugi suhelda. Seepärast on oluline, et sina, kas sa oled õpetaja või mingis teises rollis, mõtleksid, kuidas näidata sellele inimesele, et sina tegelikult hoolid. Võttes mitte arvesse seda, mida antud organisatsioon võib rääkida.

Hoia kahepoolseid suhteid. Kui ka inimene radikaliseerub ja liitub mõne organisatsiooniga, siis sellegipoolest proovi hoida temaga sidet. Räägi temaga teemadel, mis võib-olla ei puuduta maailmavaadet või ka organisatsiooni tegevusi. Kahepoolse sideme hoidmine on oluline seepärast, et kui inimene tunneb, et ta tahab välja saada, siis suure tõenäosusega need väljaspool olijad, kes saaksid teda selles toetada, nende arv on väga ahtaks jäänud. Kui sina oled tema jaoks olemas, siis selle võrra lihtsam on tal mingil hetkel organisatsioonist välja saada.

Ja kui ta räägib midagi, siis kuula avatud meelega. See võib olla väga raske, väga keeruline, ent, ent vajalik. Äärmusorganisatsioonidesse üldjuhul inimesi õpetatakse, inimesed võtavad automaatselt omaks teatud argumendid ja vastuargumendid, millega panna vastaskõneleja paika. Sinul ei ole vaja antud inimest paika panna. Rootsi õpetajad proovisid oma õpilasi panna paika ja see tulemus ei olnud väga hea. Suure tõenäosusega see tulemus ei ole ka sinul väga-väga hea. Kuula avatud meelega, proovi aru saada, et mis on need põhjused, miks inimene arvab ühte- või teistmoodi, miks ta liitus mõne organisatsiooniga ja seekaudu on võimalik teda aidata ja pakkuda talle tuge, mis aitaks sellest nõiaringist välja saada.

Oluline on lähtuda põhimõttest, et inimese uskumused ei ole ta identiteet. On hästi oluline, et inimeste arvamuste-uskumuste baasil nii looks väljaspoolt talle identiteeti ning ei annaks ise ka silte, millest hiljem ta võib võtta kinni ning millest võib olla väga raske lahti saada.

Ning viimaks kuigi see võib olla väga keeruline ja see õpilane või ka mõni teine inimene, kes on usaldamatuse või äärmusluse nõiaringis tahab siin ta endast eemale lükata, ära lase seda teha. Proovi olla olemas igal juhul, igal ajal igal pool ja ja seekaudu hoida sidet selle inimesega. See aitab tal mitte nii sisse minna sellisesse äärmuslikku ideoloogiasse ja/või organisatsiooni, a ga ka hiljem, kui on aeg siis sealt välja saada.

Mida võtta kaasa antud lühiloengust? Me tõime näiteid juhtumitest, kus äärmuslus on klassiruumis esinenud. Me tõime välja kahe õpilase ja ühe alustava õpetajat perspektiivi. Kindlasti neid perspektiiv on erinevaid ning me ei saa lähtuda ainult nendest kolmest juhtumist, aga need illustreerivad päris hästi seda, mis juhtub siis, kui õpetajad ei tea, mida teha. Ja lähtuvalt siis sellisest esimesest instinktist.
Saime teada, et küllalt kergesti võivad tulla vead, mis stigmatiseerivad ja eraldavad õpilasi, mis pikas perspektiivis ei ole üldse kasulikud. On oluline hoida õpilastega sidet ja kui võimalik, siis usalduslikku sidet ning õpilasi toetada, aidata nende juurprobleemide lahendamisel ja kooli ülesanne on anda õpetajatele ja teistele töötajatele piisavalt oskusi ja teadmisi, et toime tulla selliste nii-öelda raskete õpilastega ja vajadusel luua siis see tegevusplaan, kuidas teda aidata ja toetada või neid aidata, toetada.

Järgmisel korral räägime juba konkreetsetest sammudest, mida sina õpetajana võiksid teha, kui sa märkadki, et mõni sinu õpilane on radikaliseerumas või on radikaliseerunud