Milliseid harjutusi ja meetodeid kasutada, et äärmuslust ennetada?

Me oleme päris palju rääkinud, miks kool on see koht, kus äärmuslusest rääkida. Nüüd toome mõned näited teistest riikidest, kuidas siis äärmuslust klassiruumis käsitletakse ja sellega ka loodetavasti seda ennetatakse ning tänases lühiloengus käsitleme punkti üks, mis on põhimõtted harjutustega tegevuste valimisel. Ehk siis mis on need asjaolud, mille järgi võiks neid harjutusi või tegevusi valida. Ning punkt kaks proovi vastata küsimusele, mis tüüpi harjutused ja tegevused on kõige enam levinud. Räägime nüüd nendest põhimõtetest, mis on olulised harjutuste valimisel esmajoones midagi, mida me oleme korduvalt maininud kn kontekst. Täpsemalt, et tuleb mõelda, mis on see riik, kus me oleme, kus me toimetame. Mis on selle riigi ajalugu, kui palju on teatud religiooni esindajaid, teatud kultuuri esindajad ning muidugi ka see, et kas antud riigis on äärmusluse või terroriaktidega seotud kogemuslugusid või sündmuseid.

Kindlasti tuleb arvesse võtta ka ajastut, kus me oleme. Covidi pandeemia on midagi, mis on meile jätnud ilmselt muutumatu jälje ja see, kuidas me millestki räägime ja millest on vaja rääkida, kuidas nende inimeste haavatavused, ebakindlused ja ka tegelikult puudulik allikakriitika välja lööb, on hoopis midagi muud tänases kontekstis, kui ta oli näiteks enne Covidi aegset aega. Samuti tuleb arvesse võtta, mis on see kohalik kogukond, kes kooli ümbritseb ja kes ümbritsevad ka neid õpilasi, kes koolis käivad. Kus need õpilased tulevad? Mis on neile oluline? Kas need õpilased võib-olla tulevadki mõnest kogukonnast, kus äärmuslus ja sellega seotud põhimõtted, sümbolid või teod on normaliseeritud aktsepteeritud või mitte. Ja muidugi, et mis on need kohalikud probleemid on seal siis linna või linnaosa või valla või küla puhul. Ning kas on pigem ühe või mitme kultuuri esindajaid, kas on pigem ühe või mitme religiooni esindajad või ei olegi religioonide esindajad? Ja nii edasi.

Harjutuste valimisel tuleb kindlasti mõelda ka sellele, et kes on see õpetaja, kes seda teeb. Milline mina, pedagoogina olen, milliseid meetodeid ma tavaliselt kasutan, milles ma tunnen ennast mugavalt ja milline on ka minu enda maailmavaade ja millised on need õpilased, kellest ..kellega me koos töötame. Ning mis on nii minu kui pedagoogi kui ka õpilaste jaoks tundlik teema ja mis ei ole. Kas on okei rääkida terroriaktidest? Kas on okei rääkida abordist? Kas on okei rääkida identiteedist või, või pigem mitte? Ning väga oluline põhimõte, mida me ka loengutes sel nädalal oleme veidi käsitlenud, on see, et kas see harjutus või see viis või see meetod, mida me kasutame, kas on tõestatud või või mitte? Kas on selline tõestatud või katsetuslik lähenemine? Kas me teame, et ta suure tõenäosusega mõjub ja me teame, mis gruppidele, mis haavatuvustega inimestele ta ilmselt mõjub? Või vastupidi, me peame seda katsetama ja seda mõjusis nägema. Ning seejuures kõige lihtsam ongi küsida, et kas selle harjutuse juures on olemas muutuse teooria, theory of change? Kas on paika pandud eesmärk ja, ja siis need tegevused, mis peaksid seda konkreetset muutus mida ootame toetama või mitte? 

Oluline on tähele panna ka seda, et kas tegemist on ühekordse või järjepideva tegevusega. Kas külastatakse ükskord näiteks mingisugust pühakoda või mingisuguse organisatsiooni? Kas kutsutakse politseiametnik või mõni teine inimene ükskord külla või see on selline järjepidev tegevus? Näiteks mõeldakse läbi, kuidas demokraatia põhitõdedega tutvumisnt, nende käsitlemist konkreetsesse ainesse lõimida või konkreetsesse konkreetsetesse ainetesse sisse panna?

Mida peame kindlasti tajuma ja kogu aeg kuklas hoidma, on see, et ei ole kiireid lahendusi. Need probleemid, millest me räägime nagu radikaliseerumine ja, või mõne organisatsiooniga liitumine, need ei ole probleemid mööda üksnes üks organisatsioon, see tähendab kool saaks korda teha. See ..see on väga pikaajaline protsess või need on väga pikaajalised protsessid ning on oluline, et erinevad osapooled oleksid kaasatud. Miks ma räägingi sellest, et kui õpetaja päriselt näeb, et on vaja reageerida, et ta siis annakski näiteks koolipsühholoogile või kliinilise psühholoogile, politseiametnikule info edasi, et üheskoos koos töötada selle kallal. Samuti kui kool tegeleb nende küsimustega süsteemselt, siis väga oluline on see, et antakse ka näiteks poliitikaloojatele tagasisidet praktikate kohta, mis töötavad, mis ei tööta. Abivajaduste kohta teada, et muuta neid tegevusi süsteemsemaks.

Ning nagu mainitud, väga oluline on oluliste koostööpartnerite kaasamine, on selleks siis KOV, vanemad, politsei, vaimse tervise spetsialistid või mõned muud, lähtudes siis konkreetse noore või lihtsalt õpilase vajadustest.

Aga milliseid harjutusi siis kasutatakse? Ma toon välja viis erinevat tüüpi harjutusi, mis praegu on kasutuses. Üks tüüp on uute teadmiste edasiandmisele keskenduvad harjutused. Teine tüüp on õpilaste mõttemustritele viisidele keskenduvad harjutused. Ehk siis proovitakse leida viise, kuidas õpilased.. õpilastelt tekiksid uued mõttemustrid ja viisid. Kuidas nad õpiksid nägema küsimusi erinevate nurkade alt ja harjuksid vaatama teistest perspektiividest, selmet lähtuda sellest, millest ..ainult sellest, millest nad praegu lähtuvad. Kolmas tüüp on õpilaste omavahelisele suhtlemisele keskenduvad, et toetada seda, et kõik õpilased lõimuksid, et kõik õpilased tunneksid ennast klassis ja koolikollektiivis mugavalt ja hästi, et keegi oleks eemale surutud ja ka näiteks kiusamise ohver. Ning on ka konkreetselt õpetajatele ja nende oskustele-teadmistele keskenduvad harjutused. Ja samuti on selline tüüp nagu mitut eesmärki täitvad harjutused, kus siis proovitakse täita mitut väljatoodud eesmärki.

Antud loengus ma käsitlen küllalt palju Walneri raportit, mis ilmus kahe tuhande kahekümnendal aastal. Ta töötas läbi erinevad harjutused, mis on praegu kasutuses ja tegigi sellise sellest sellise koond..koondraporti. Antud raport on välja toodud kasutatud ja soovitusliku kirjanduse nimekirjas ja kellel on huvi konkreetsete harjutuste kohta, siis ma soovitan sellega kindlasti tutvuda.

Nii. Aga mis on need harjutused, mis peaksid siis edasi andma uusi teadmisi? Peamiselt on selliste harjutuste eesmärk anda uusi teadmisi, mis siis aitavad ennetada või tõkestada äärmuslust ja ka radikaliseerumist. Ehk siis antakse edasi tavaliselt teadmisi ajaloost ja nende kergkäikudest, toetatakse kodanikuharidust, sallivust, kaasamist, aga ka näiteks inimõigustest paremini arusaamist. Seega proovitakse lähtuda sellest, et kui inimesel on teadmised nendes komplekssetes valdkondades, siis ta teeb paremaid valikuid ja ta ei ole ka ise nii haavatav. Selliste harjutuste või algatuste läbiviimisel sageli kasutatakse MTÜ või mõne muu organisatsiooni abi. Näiteks MTÜ tuleb kooli või minnaksegi teise organisatsiooni juurde. Kuigi on ka koole ja lähenemisi, kes siis seda ise ellu viivad. Ja ühe näitena sellisest ühekordsest harjutusest või algatusest saame tuua Pakistani juhtumi, kus siis Pakistani üliõpilasteni koostati lendlehed kus oli infot äärmusluse kohta. See põhimõte oli see, et kui me anname inimestele teadmisi, mis on äärmuslus, mis ei ole äärmuslus, mis on need lood ja narratiivid, millega äärmuslased proovivad inimesi värvata, mis on need viisid, kuidas nad nendeni proovivad jõuda, siis nende teadmiste põhjal, kui inimestel on need teadmised olemas, teevad üliõpilased ka paremaid valikuid. Ehk kui nad märkavad, et neid proovitakse värvata, siis nad ei saa värvatuks, sest nad teadvustavad, et okei, ma lugesin lendlehes selle kohta, ma teen parema valiku ja näiteks anna politseile sellest märku. Antud harjutus puhul ei ole teada ta konkreetselt pikaajalist mõju. See on olnud selline ühekordne akt ning ning kindlasti oleks vaja kontrollida, et kas ka aasta,, kahe, viie pärast need lendlehed töötasid või pigem oli see selline ühekordne asi, mida peaks näiteks tulevikus kordama.

Teine näide teadmiste suurendamisest ja see kaudu ka siis vastupanu kasvatamisest tuleb Kõrgõzstanist. Nimelt Kõrgõstanis avati viiekümne kuues koolis religioonikursus, kus räägiti religiooni ajaloost. Eesmärk oli anda õpilastele teadmisi erinevate religioonide kohta, aga ka rääkida, et kuidas toimib ilmalik riik, mis on need põhitõed ja mis asi on usuvabadus, mis, mis asjad käivad usuvabaduse alla, mis asjad ei käi usuvabaduse olla, kuidas islam või mõni muu religioon käib kokku ilmaliku riigi ja selle juhtimispõhimõtetega. Ja antud näite puhul on meil olemas ka võrdlusmaterjalid koolide kohta ja õpilaste kohta, kes said seda kursust ja, ja ka nende kohta, kes ei saanud seda kursust. Nimelt teadlased siis suhtlesid ja palusid õpilastel nii pilootkoolidest, kes said seda kursust kui ka koolides, kus kursust ei olnud täita teatud küsimustikud. Ning tulemused tõid välja väga huvitavaid asju. Kuigi kursus keskendus siis näiteks religioonidele, et räägiti, mis asi on budism, mis asi on kristlus, räägiti, kuidas sekulaarne riik võiks toimida, siis pilootkoolide õpilastel on vähem vägivallaga seotud uskumusi, käitumisi kui õpilastel, kes seda kursust ei saanud. Samuti leiti, et pilootkoolide õpilased usuvad väiksema tõenäosusega, et vägivald on viis, kuidas saavutada jõudu ja mõjuvõimu oma kogukonnas. Ehk siis kursuse läbinud õpilased tolereerivad vägivalda ja vägivalla kasutamist vähem kui need, kes kursust ei saanud. Võttes arvesse seda, et äärmuslus sageli muutub ohtlikuks, kui selle elluviimiseks kasutatakse vägivalda, on see väga oluline leid. Ning viimaks, et antud õpilased, kes siis said seda kursust, suurema tõenäosusega astuvad kogukonnas toimuv vägivalla vastu välja. Ehk siis on näha, et näiteks religioonide õpetamine võib toetada ka laiemalt siis mittevägivaldset või vägivallatut kogukond, kogukonna elu ja laiemalt ka siis asjaajamist.’

Teine tüüp harjutusi, mida praktikas küllalt sageli kasutatakse, keskenduvad siis õpilaste mõttemustritele ja mõtlemisviisidele. Ja nende harjutuste eesmärk on kasvatada õpilastes kriitilist mõtlemist ja seekaudu ka loomulikku vastupanu äärmuslastele: nende värbamiskatsetele, nendele narratiividele ja nende ideoloogiatele. Ja huvitav näide, kuidas siis mõttemustreid või mõtteviisi muuta on harjutus nimega Samoa ring. Seda nii mitmeski koolis kasutatakse demokraatia harjutamiseks või demokraatia kogemiseks. Täpsemalt siis tehakse nii-öelda demokraatialabor ja eesmärk on harjutada toime tulla arvamuste paljusus. Kuidas õppida siis elama demokraatlikus keskkonnas, kuidas saada hakkama demokraatlikke asjaajamisviisidega? Ning saama ringmeetodina, on päris huvitav. Sellel ei ole vahendajaid, moderaatorid, egoga läbiviijaid ning ta õpilased või osalejad peavadki siis moodustama kaks ringi. Üks on sisemine ring ja teine välimine ring sisenes siis ringis, olijatel on neli tooli ja ja siis need, kes on sisemises ringis istuvad nendel toolidel. Need, kes välimises ringis, nemad võivad seista, kõndida, istuda, muuta oma asukohta. Ning mõte ongi siis selles, et võetakse mingisugune tundlik, aga demokraatiaga seotud küsimus, ning arutatakse seda. Ja kui inimene soovib arutada ja võtta sõna, siis ta tuleb sisemisse ringi. Kui sisemine ring on kinni ehk siis näiteks mõni tool on võetud, ta astub või tähendab, ta seisab siis mõne tooli taha, ootab oma korda, et siis saaks oma arvamust avaldada. Ja nagu mainitud, et siis antud harjutust kasutatakse sageli just rääkida demokraatiast, aga demokraatiaga seotud tundlikele vastuolulistel teemadel. Harjutus peaks siis ühelt poolt õpetama seda, et demokraatias on kindlad suhtlemisviisid.suhtlemiskorrad, on teatud teatud kombed, mida me täidame teiselt poolt aga ka see, et need, kes võtavad sõna ja me kuulame neid ära ja mitte ei aktsepteeri neid arvamusi, aga igal juhul me võtame seda arvesse, mis nad ütlevad.

Teine näide, mis on samuti Euroopas kasutuses, on harjutus nimega “digitaalne lõhestumine”. Antud harjutuse puhul MTÜd või teised organisatsioonid sageli teevad koolides virtuaalseid töötubasid ning siis õpilastele nende organisatsioonide poolt tutvustatakse siis viise sõnumeid, meetodeid, kuidas virtuaalkeskkondades äärmusorganisatsioonid inimesi värbavad. Ehk siis, kui sulle satub eelmisest loengust tuttav konn või keegi teine sinu feed’i või kutsub sind kõnelema, et sa teaksid, et millega tegu võib olla. Ja see lähtub põhimõttest, et kui õpilane tunneb idee ära, et tegemist on äärmusliku ideega või näiteks ka mis ideoloogiasse võiks pärit olla, siis ka väheneb tõenäosus, et ta langeb selle ohvriks ja ta saab värvatud. Idee poolest ju väga tore harjutus, küll aga ei ole keegi, vähemalt meile teadaolevate allikate puhul mõõtnud sellise harjutuse tulemusi mida on ka tegelikult väga keeruline teha, sest igasuguseid ennetavaid tegevusi on küllalt keeruline mõte. Aga siiski see on midagi, mis, mida tuleb arvesse võtta, kui on soov õpilastega midagi sarnast teha.

Kolmas tüüp harjutusi keskenduvad õpilaste omavahelisele suhtlemisele. Sageli selliste harjutuste eesmärk on erinevate taustadega õpilaste suhtlemise toetamine aga ka näiteks üksteise tundmaõppimine. Selliseid harjutusi kasutatakse väga palju keskkondades, kus on väga erineva taustaga õpilasi. On see siis religiooni mõttes, on see siis keelte mõttes või ka rahvuse mõttes. Ning see idee johtub kontaktiteooriast, mis põhineb siis põhimõttel, et kui sul on korduv positiivne kogemus mõne grupi liikmega, kes ei kuulu sinu nii-öelda meie gruppi, siis siis sul on keerulisem nende nende positiivsete kogemuste tõttu tema vastu olla negatiivne, tema vastu olla halb. Ehk siis sul on keeruline teda ka panna nii-öelda nemad, sinna välisgruppi, kui sa teda isiklikult tunned ja kui teil on mingisugune ühisosa. Ja sellise harjutuse tüübi näiteks võib kasutada Hollandi programmi “sõbra ja vaenlase ekspeditsioon”. Selle ekspeditsiooni eesmärk on siis paremini aru saada ja õppida tundma erinevaid grupiliikmeid, luua oskusi toime tulema mitmekesise õpikeskkonnaga ja ka tegelikult tulla toime paremini grupis toimuvate konfliktidega, kas siis nüüd ennetada või siis neid lahendada, kui on vaja. Antud meetodi tööviiside kohta ei ole väga palju infot. Küll aga on teada, et seda programmi on uuritud ning on proovitud selle mõju mõõta. Ning lühiajalised tulemused näitavad, et vähemalt mingiks ajaks hakkavad inimesed otsima nii-öelda selle teisega nii-öelda selle vaenlasega ühisosasid ning selline sõber versus vaenlane, mina versus nemad mõtlemine väheneb. Samuti et need osalejad näevad natukene teistmoodi kiusamist või diskrimineerimist, kellelegi väljaheitmist, sellepärast et ta on teistsugune või teisest grupist, teise nahavärvi või religiooni või mõne muu nii-öelda näitajaga kui mina ning ka konfliktide suurenemisele sotsiaalsele survele nimeste vaated muutusid. Ja muutusid eelkõige positiivsuse suunas. Nähakse vähem.. diskrimineerimise vajalikkust või nähakse, et, et neid konflikte võiks olla vähem, sotsiaalset survet võiks olla vähem. Samas uurimistulemused on olnud küllalt hägusad ning osad uuringud, mis on selle programmi juures tehtud, on näidanud selle programmi suurt edu. Jah, tõesti õpilased muutusid, maailm sai natuke paremaks paigaks. Aga on ka uuringuid, mis näitavad selle meetodi tulutust ja  eriti pikaajalises mõttes. Et ei ole teada, kas kas sellest asjast on tegelikult tolku või mitte. Näiteks Bells ja Ruther mõned aastad tagasi uurisid sellist programmi ja nemad näevad, et üldjuhul jäävad õpilased pigem enda, näiteks rahvuselt või mõnelt mõne muu faktori tõttu, sarnase grupi juurde ka koolikeskkonnas. Seega hoolimata sellistest programmidest, sellistest harjutustest ikkagi valitakse enda moodi õpilasi enda sõbraks ja siis ka nende suhtes ollakse positiivsemad ja need, kes ei ole enda moodi, need, kes on nii-öelda selles teiste, nemad grupis, siis nende suhtes ollakse pigem negatiivsemad ja võib-olla vahel õigustataksegi nende kas diskrimineerimist, ebaõiglaselt kohtlemist või ka näiteks kiusamist.

Neljanda tüübina toome välja siis harjutused, mis keskenduvad õpetajate oskustele ja teadmistele. Ja nende eesmärk on küllalt selge ja lihtne. Eesmärk on anda õpetajatele ja laiemalt haridustöötajatele oskused, oskuseid ja teadmisi äärmuslusega seotud teemade käsitlemisel, sealhulgas radikaliseerumise nörjude tabamiseks. Üks tuntum näide sllisest algatusest on ühendkuningriikide programm “Prevent”. See põhineb loogikal, nii haridustöötajad kui ka meditsiinitöötajad, KOV-i töötajad annavad politseile märku inimestest, kelle puhul nad on näinud radikaliseerumise märke, mis iganes siis radikaliseerumise märkudeks peetakse. Need inimesed on läbinud vastavasisulise koolituse või isegi koolitusi ning need peaksid siis aitama seda märkamist paremini teha. Algatus on saanud küllalt palju kriitikat. Näiteks, on kriitikat selle osas, mis ideoloogiast lähtutakse, mis just, miks just sellisest ideoloogiast lähtutakse. Ühendkuningriikides on mitmeid debatte, et liigne, liiga suur fookus on islamiga seotud kogukonnast pärit õpilastel ja näiteks teistes kogukondades pärit õpilaste puhul neid märke nii palju ei märgata või ei osata näha. Teise olulise kriitikanoole välja toodud, see, et nii koolid kui ka näiteks tervishoiuasutused, kelle inimesed on Preventiga seotud on välja toonud, et need paigad peaksid olema turvalised kohad, mis ei ole nii-öelda jälgimissüsteemi osa. Ehk siis inimesed tunnevad küllalt ebamugavalt ennast, kui neil palutaksegi panna tähele oma kolleege või oma patsiente või oma õpilasi. Mida me aga teame, on see, et viimastel aastatel on küllalt palju kasvanud ka paremäärmuslaste märkamine ja nende nii-öelda süsteemi jõudmine. Ning viimase kahe aasta jooksul on ka üha rohkem antud märku inimestest, kelle puhul muretsetakse, et võib-olla nad hakkavad muutuma oma vandenõuteooriatesse uskumise või siis piirangute vastase käitumisega huba äärmuslikuks. Mida me teame, on see, et mitmed riigid on järginud Ühendkuningriikide programmi eeskuju ning ka teatud praktikaid enda riigis ellu viinud või on plaani mas seda teha.

 

Ning viimaks viimast tüüpi harjutused, mis peaksid täitma mitut eelnimetatud eesmärki. Ning üldjuhul sellist mitut eesmärki täitvate harjutuse eesmärk on harida osalejad nii näiteks kodanikuõpetuses, ajaloos kui ka inimõigustes. Toetada inimeste mõttemustrite ja mõtlemisviiside arendamist ning ka omavahelist läbisaamist. Ja hea näide sellisest mitut eesmärk täitvast või vähemalt proovimas harjutusest on Rootsi tolerantsuse projekt. See põhineb siis teol, mis toimus üheksakümne viiendal aastal, nimelt kungelvi linnas, tappis üks kin ühe noormehe. Pärast antud tapmist loodi kursus, mis annab ülevaate inimõigustest, demokraatiast ja holokaustist lähtudes sestap ja põhimõtetest, ideoloogiast, mis ta jälgis. Ning sinna on oodatud neljateist viieteist aastased, mittesallivate mõtete ja käitumisraskustega noored, aga ka hea õpiedukusega eeskujuliku käitumisega noored. Nad tuuakse kokku ja antud kahe grupi vahel luuakse dialoog ja suhtlus. Selleks, et saaks toimuda mõtete vahetus, selleks et saaks toimuda uute mõttemustrite ja viiside tekke ja teadmiste vahetus. Ja selleks, et see programm saaks toimida, siis koolitatakse ka kooliõpetajaid ja sotsiaal-ja noorsootöötajaid, kes antud programmi läbi viivad. Ja räägitakse, kuidas paremäärmuslusega paremini toime tulla, mis antud ideoloogia põhitõed ja kuidas nad näiteks erinevad sellises klassikalisest demokraatiast ja kuidas kasvõi näiteks erineb holokausti käsitlemine tavalise ajaloo käsitlemisel ja ka sellisel äärmuslikul käsitlemisel. Ning õpetatakse ka õpetajaid, kuidas sotsiaal- ja noorsootöötajatega paremini siis koos töötada.

Mida võtta sellest lühiloengus kaasa? Esiteks seda, et harjutusi, mis käsitlevad äärmuslust ja toetavat äärmuslus ennetamist, on igasuguseid. Sageli ei mõõdeta nende harjutuste juures nende lühi- ega ka pikaajalist mõju. On muidugi algatusi, mille juures seda tehakse, aga need kahjuks on veel vähemuses. Seepärast on hästi oluline, et kui teie õpetajana võtate üle mingisuguse praktika, et te võtaksite seda arvesse. Milliste harjutustega valida, kui selleks on soov? Ja milliseid harjutusi või algatusi teha sõltub hästi palju hästi paljudes faktoritest ja väga olulist rolli kannab ka kohalikus ja riiklik kontekst ehk siis, mis toimub täna kohalikul tasandil ja mis toimub riiklikul tasandil.
Ning kursuse kasutatud soovituslike materjalide juurest liiate nii Walneri raportit, mida ma mainisin loengu alguses kui ka teisi raporteid ja lehekülgi, kust tutvuda erinevate harjutustega, sealjuures ka nendega, mida ma täna mainisin. Aga ka seal on väga palju muid harjutusi, mida te võite lugemiseks ja vastamiseks võtta.

Aitäh teile ning järgmiseks me arutleme, kuidas siis mõõta harjutuste tegevuste mõju.