Liivi keel
2.2. Gramatik / Grammatika
Tegusõna olevik
Jaatavas kõneliigis on pöördelõpud kasutusel kõigis isikuis, kusjuures ainsuse 1. ja 3. isik langevad kokku. Tabelis on toodud oleviku tavapärased lõpud ning näited sõnade nǟ’dõ ’näha’ ja rõkāndõ ’rääkida’ pööramisest.
| Isik | Pöördelõpp | Näide |
|---|---|---|
| ains 1. isik | -b -õb | ma nǟb, rõkāndõb |
| ains 2. isik | -d -õd | sa nǟd, rõkāndõd |
| ains 3. isik | -b -õb | ta nǟb, rõkāndõb |
| mitm 1. isik | -mõ -m -õm | mēg nǟmõ, rõkāndõm |
| mitm 2. isik | -tõ -t -õt | tēg nǟtõ, rõkāndõt |
| mitm 3. isik | -bõd -õbõd | ne nǟbõd, rõkāndõbõd |
Pöödelõpu valik oleneb ennekõike tüve lõpuhäälikust.
Kui tüvi lõpeb kaashäälikuga, lisandub õ-line variant (nt rõkānd/õb), täishäälikuga lõppeva tüve puhul ilma õ-ta variant (nt nǟ/b).
Mitmuse 1. ja 2. isiku lõpu valik sõltub silpide arvust: ühesilbilisele vokaaltüvele liitub vastavalt -mõ ja –tõ, enamasilbiliste sõnade puhul on pöördelõpud vastavalt -õm ja -õt. Erandiks on astmevahelduslikud a/ā-tüvelised tegusõnad, mil on kasutusel -m ja -t.
Eitava kõneliigi olevikuvormid on liitvormid, mis koosnevad pöörduvast eitustegusõnast ning põhisõnast. Ainsuse isikuis on põhisõna vormid lõputa (tähistatud märgiga ø), mitmuses aga lisanduvad ka pöördelõpud. Mitmuse 1. ja 2. isiku vormid kattuvad jaatava kõneliigi vormidega, kusjuures mitmuse 2. isiku vorm on üldistunud ka 3. isikusse.
| Isik | Eitustegusõna | Pöördelõpp | Näide |
|---|---|---|---|
| ains 1. isik | ä’b | ø | ma ä’b nǟ, rõkānd |
| ains 2. isik | ä’d | ø | sa ä’d nǟ, rõkānd |
| ains 3. isik | ä’b | ø | ta ä’b nǟ, rõkānd |
| mitm 1. isik | ä’b | -mõ -m -õm | mēg ä’b nǟmõ, rõkāndõm |
| mitm 2. isik | ät | -tõ -t -õt | tēg ät nǟtõ, rõkāndõt |
| mitm 3. isik | ä’b | -tõ -t -õt | ne ä’b nǟtõ, rõkāndõt |
Vastavalt sellele, mitu silpi on sõnas, kas tegu on astmevaheldusliku sõnaga või mitte ning kas tüvi lõpeb täishääliku või kaashäälikuga, saab eristada nelja pöördkonda. Pöördkonnad on esitatud järgmisel leheküljel.
