2.2. Gramatik / Grammatika

 

Isikulised asesõnad

Liivi keele isikulistel asesõnadel eristub kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku isikut. 

Nominatiivis ja daativis on asesõnal üldiselt nii pikk kui ka lühike vorm. Nominatiivis tarvitatakse asesõna pikka vormi üldiselt lauserõhuliseses positsioonis, kus sellel on vastandav või rõhutav funktsioon. Lühike vorm on enamasti lauserõhutu.

Nominatiivi mitmuse 1. ja 2. isiku vorm on toodud sulgudes, sest neid võiks pigem lugeda kiirkõnele omasteks vormideks. Asesõna ne puhul pole tegu nämād lühivormiga, vaid hoopis näitava asesõnaga (vrd eesti need), mis on sisenenud isikuliste asesõnade paradigmasse. Alates omastavast käändest langevad nämād ja ne vormid täielikult kokku.

 

Tegusõna olevik

Jaatavas kõneliigis on pöördelõpud kasutusel kõigis isikuis, kusjuures ainsuse 1. ja 3. isik langevad kokku. Tabelis on toodud oleviku tavapärased lõpud ning näited sõnade nǟ’dõ ’näha’ ja rõkāndõ ’rääkida’ pööramisest.

Pöödelõpu valik oleneb ennekõike tüve lõpuhäälikust. Kui tüvi lõpeb kaashäälikuga, lisandub õ-line variant (nt rõkānd/õb), täishäälikuga lõppeva tüve puhul ilma õ-ta variant (nt nǟ/b). Mitmuse 1. ja 2. isiku lõpu valik sõltub silpide arvust: ühesilbilisele vokaaltüvele liitub vastavalt -mõ ja –tõ, enamasilbiliste sõnade puhul on pöördelõpud vastavalt -õm ja -õt. Erandiks on astmevahelduslikud a/ā-tüvelised tegusõnad, mil on kasutusel -m ja -t.

Eitava kõneliigi olevikuvormid on liitvormid, mis koosnevad pöörduvast eitustegusõnast ning põhisõnast. Ainsuse isikuis on põhisõna vormid lõputa (tähistatud märgiga ø), mitmuses aga lisanduvad ka pöördelõpud. Mitmuse 1. ja 2. isiku vormid kattuvad jaatava kõneliigi vormidega, kusjuures mitmuse 2. isiku vorm on üldistunud ka 3. isikusse.

Vastavalt sellele, mitu silpi on sõnas, kas tegu on astmevaheldusliku sõnaga või mitte ning kas tüvi lõpeb täishääliku või kaashäälikuga, saab eristada nelja pöördkonda. Neid on täpsemini kirjeldatud õpiku paberversioonis.