Õpetamise diferentseerimine
Laste arengu hindamise väljundiks on nende õpetamine-kasvatamine vastavalt igaühe võimetele ja vajadustele. See on üks põhilisi haridusasutuste kohustusi – mitte lihtsalt lapsi arendada vaid toetada nende arengut arvestades laste individuaalsust:
- Koolieelse lasteasutuse seadus
- § 3: lasteasutuse põhiülesanne on lapse ealisi, soolisi, individuaalseid vajadusi ja iseärasusi arvestades soodustada tema emotsionaalset, kõlbelist, sotsiaalset, vaimset ja kehalist arengut
- Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus
- § 37(1-2): õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi. Vajaduse korral tagatakse õpilasele koolis tasuta vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus.
Käesolev sisupakett püüabki joonistada välja võimalused, mis on Eesti vabariigis laste õpetamise diferentseerimiseks ehk nende õpetamisel erisuste tegemiseks.
Millised põhimõttelised võimalused on laste õpetamisel midagi muuta nii, et see rahuldaks erinevate laste vajadusi? Mida saab õpetaja teha teisiti, kui klassis on laps(ed), kes teistega samaväärselt õppetöö sedasi ei jõua?
Enne, kui minna õpetamise-kasvatamise diferentseerimise juurde, tuleb rõhutada, et meie riigis on eakaaslastest erinevate laste arendamise haridusfilosoofiliseks aluseks kaasamise idee. See tähendab, et kõigile lastele tuleb esmajoones püüda luua võimalused hariduse omandamiseks kodukoha lähedases lasteaias või koolis. Alles siis, kui see pole võimalik või kodukoha haridusasutuse võimalused on ammendatud ja laps ei saa soovitud abi, otsitakse lahendusi kodulasteaiast/koolist kaugemal.
Allpool on loetletud õpetuse diferentseerimise võimalused alustades lapse jaoks kõige väiksematest muudatustest ja lõpetades võimalusega, mis võib tuua kaasa üpris suuri elukorralduslikke muudatusi lapse ja tema pere jaoks. Kõiki neid võimalusi tutvustatakse eraldi järgnevates alapeatükkides:
- individuaalne abi rühmas/klassis – last toetab tema rühmas või klassis põhiliselt õpetaja ning talle ei rakendata lisategevusi väljaspool oma rühma/klassi;
- haridusasutuse sisesed tugisüsteemid – lisaks oma õpetaja poolt rühmas/klassis pakutavale abile osaleb laps teiste spetsialistide poolt organiseeritud tegevustes. Seega osa tööd toimub lapse enda rühmas/klassis ja osa tugispetsialisti(de) juures kas grupis või individuaalselt;
- erirühmad ja eriklassid – laps käib sellises rühmas või klassis, kus kogu rühma tegevused on ühistel alustel muudetud lähtudes laste erivajadus(t)est;
- erilasteaiad ja erikoolid – sisult sama, mis eelmine, kuid haridusasutus, kus laps käib, koosnebki erirühmadest või -klassidest.
Kuni uue PGS-i kehtima hakkamiseni 2018 aasta veebruaris oli nii lasteaedades kui koolides korraldatav abi üles ehitatud just eeltoodud süsteemist lähtuvalt. Lasteaedades kehtib see edasi, kuid koolides lubatakse kolme esimese taseme võimalusi kombineerida vastavalt konkreetse lapse vajadustele. Ellu on kutsutud uus süsteem, mille kohaselt rakendatakse lastele elukohajärgses koolis kas üldist, tõhustatud või erituge. Lisaks säilitatakse erikoolid, kuhu võib lapsi suunata juhul, kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik korraldada koolivälise nõustamismeeskonna soovituse kohast õpet. Viimane puudutab eelkõige eriõpet vajavaid lapsi.
Järgnevates alapeatükkides antakse ülevaade (1) individuaalse abistamise võimalustest, mida saavad kasutada nii õpetajad kui tugispetsialistid õpetuse diferentseerimise mistahes etapis või vormis; (2) lasteaedades rakendatavatest tugisüsteemidest; (3) koolides rakendatavatest tugisüsteemidest ning (4) erilasteasutustest.