Individuaalne abi

Erivajadustega lastele abi pakkumise kõige esimene tasand on kohaldada nende õpetamist tavarühma/klassi tingimustes – teha midagi nende laste õpetamisel teisiti kui teistega. 

Mõtle!   Mida saab õpetaja teha erivajadustega laste õpetamisel teisiti võrreldes ülejäänud laste õpetamisega?

Pakkuda täiendavat tuge kõigis õpitegevuse etappides:

• orienteerumisel ülesandele. Suunata last uue tegevusega alustamisel – kuhu peab vaatama, mis vahendeid läheb tarvis jne;
• ülesande mõistmisel. Paluda lapsel oma sõnadega öelda, mida ta tegema peab ja kui vaja, siis täpsustada juhiseid;
• tegevuse kavandamisel. See on etapp, mis erivajadustega lastel võib sootuks vahele jääda, mistõttu on õpetaja abi siin eriti teretulnud. Õpetaja abiga võiks lapsed rääkida etteulatuvalt, mida nad tegema hakkavad;
• sooritamisel. Jälgida, et laps püsiks kavandatu raames ja sekkuda, kui midagi läheb valesti;
• enesekontrollil. Ka see etapp kipub erivajadustega lastel meelest minema. Nüüd tuleks õpetaja abiga kontrollida tehtu üle ja veenduda, et kõik läks nii nagu kavandatud. Õpetaja võib ka suunata last rääkima tagasivaatavalt, mida sai tehtud ja kas see oli ikka see, mida sai enne kavandatud. 

Need etapid on õpitegevustes üsna universaalsed ja mida vanemaks lapsed saavad, seda iseseisvamalt nad hakkavad neid etappe läbima. Nooremad lapsed vajavad suures osas õpetaja suunamist ning selles mõttes on erivajadustega laste abistamine nagu nooremate laste õpetamine.

Suurendada täiskasvanu osalust lapse tegevuses

Õpetamisel osaleb õpetaja alati mingis ulatuses lapse tegevuses ja mida vanemaks lapsed saavad, seda väiksemaks õpetaja osalus muutub. Järgnevalt on toodud viisid, kuidas täiskasvanu lapse tegevuses osaleb järjestatuna kõige vähesemast osalusest kõige suuremani.  

• verbaalsed juhised. See tähendab kõige vähemat osalust lapse tegevuses. Õpetaja annab ainult verbaalseid juhiseid või vihjeid ja ülejäänuga saab laps ise hakkama;
• näidis. Kui suulised juhised last vajalikul määral ei aita, siis on mõistlik anda näidis. Selle all mõeldakse, et lapsele antakse ette valmis näidis ja tema peab põhimõtteliselt samasuguse tegema. Seda saab palju kasutada nt tööõpetuse ja kunstitunnis, aga ka teoreetilisemates tundides, nagu matemaatika või emakeel.
• täiskasvanu tegevuse matkimine. Kui ka näidise etteandmisest pole oodatud kasu, siis teeb õpetaja lapse nähes vajaliku tegevuse ette ja palub lapsel samamoodi teha. Võrreldes eelmisega on tõhusam, sest laps näeb ka protsessi, kuidas tulemuseni jõutakse.
• täiskasvanu teeb koos lapsega. Kui ka matkimine ei õnnestu, saab täiskasvanu last aidata sel viisil, et teeb kogu protsessi läbi koos lapsega.

Sõltuvalt lapsest ja valdkonnast, mille oskusi parasjagu omandatakse, saab õpetaja erivajadustega last aidata just sel viisil, et kui teised nt töötavad näidise järgi, siis erivajadusega lapsele näitab õpetaja ka protsessi ette ehk laseb tal tegutseda matkides. 

Jagada õpitavad oskused-teadmised osadeks

Kui eakohase arenguga laste õpetamisel saab uusi oskusi õpetada üsna terviklikult toetudes näidisele, siis nõrgemate laste õpetamisel võib osutuda vajalikuks kujundada igat uut oskust väikeste sammude kaupa. Kui uus oskus on kujundatud, siis tuleb seda kindlasti ka harjutada ja kinnistada, muidu kipub see üsna kiirelt  ununema. 

Tugineda lapse arengulisele vanusele

See on tegelikult kõige üldisem reegel, millest lähtutakse õpetamise jõukohastamisel. See tähendab, et kogu õpetamine peaks lähtuma lapse arengulisest vanusest ja kuna erivajadustega lastel on see vähemal või suurema määral kronoloogilisest vanusest tagapool, siis peaks nende laste õpetamine sarnanema vanuselt nooremate laste õpetamisele. Suunised selles osas, mida õpetamisel muuta, annab üldjoontes kätte lapse juhtiv tegevus ja juhtiv tunnetusprotsess ning seda tema arengulisest vanusest lähtudes. Kuna need on eakaaslastega võrreldes madalamad, siis on lastel raskusi verbaalse ja abstraktse info töötlemisel ning oma tegevuse juhtimisel. Sellest tulenevalt on enamasti vaja:

• vähendada verbaalsete juhiste, selgituste ja kirjelduste mahtu ning keerukust;
• kasutada tegevustes teiste lastega võrreldes enam näitlikke abivahendeid (reaalsed asjad, pildid, skeemid jne); 
• teadlikult suuremas ulatuses korraldada, reguleerida ja peegeldada lapse tegevusi.