KOKKUVÕTE

Eesti haridussüsteemis rakendatakse erivajadustega lastele erinevaid õpetuse diferentseerimise võimalusi, mis tähendab laste õpetamistingimuste muutmist vastavalt iga lapse vajadustele.

Põhiliselt pakutakse abi lapse kodulähedases haridusasutuses õpetades teda kas siis tava- (1. ja 2. tasand) või eriklassis (3. tasand). Kui kodukoolis pole võimalik lapsele sobilikke tingimusi luua või need ei osutu piisavaks, siis on meil ka erikoolid (4. tasand). Mistahes tasandist me aga räägime, on oluline kõigi lapsega tegelevate täiskasvanute ühine arusaam lapse probleemist ja ühiselt püstitatud eesmärgid ning vähemalt asutuse sisene koostöö nende saavutamiseks.

Sõltuvalt erivajaduse tüübist tuleb tegelda süvendatult kindlate valdkondade oskuste-teadmist kujundamisega ning siin on õpetajale abiks vastava eriala tugispetsialistid. Koolis tegelevad lastega mitmed õpetajad, kellest igaüks saab vastavalt oma valdkonna võimalusi kasutades toetada lapse oskuste arengut.  Nii kool kui ka koolivälised institutsioonid pakuvad tuge lapsevanematele, kes võivad vajada infot mõistmaks lapse probleemi ja arenguvõimalusi, aga ka juhendamist oma lapse õpetamisel-kasvatamisel. Mida vanemaks lapsed saavad, seda olulisemaks muutuvad need koolivälised asutused või organisatsioonid, mis aitavad lapsel/noorukil siseneda täiskasvanute maailma luues nt võimalusi tegelda erinevate huvialadega ja lävida teiste erivajadustega inimestega. See soodustab oma koha leidmist ka väljaspool kooli.