Ī’žkillijid / Täishäälikud

Liivi keeles on rikkalikult mitmiktäishäälikuid ehk polüftonge. Esindatud on
a) kaksiktäishäälikud ehk diftongid, nt kierdõ ’ruttu’, kīerdõt ’keeratud’, tierā ’tera’, luini ’luine’, täuž ’täis’, tū’ontõ ’tuhat’, laigā ’lai’;
b) kolmiktäishäälikud ehk triftongid, nt kieuž ’köis’, tieudõ ’teada’, ruoikõ ’kiirustada’, suoimõ ’sõimata’, sūoimõb ’sõimab’, kuoigīd ’laevad’.

Nagu näidetest ilmneb, võivad mõlemat tüüpi mitmiktäishäälikud olla nii pika kui ka lühikese algusosaga, vrd nt ie sõnas kierdõ ’ruttu’ ja īe sõnas kīerdõt ’keeratud’, uoi sõnas suoimõ ’sõimata’ ja ūoi sõnas sūoimõb ’sõimab’. Pikk võib olla ka lõpuosa. Näiteks kui teises silbis on lühike täishäälik, on i ja u pikad sellistes ühendites nagu ai ei ui ou õu jm. NB! Õigekirjutuses vastavatel puhkudel pikka täishäälikut horisontaalkriipsuga siiski ei märgita, nt aigõ ’mõõta’, tõurõz ’kallis’. Kui aga teises silbis esineb pikk täishäälik, siis on esimese silbi mitmiktäishäälikud lühikesed, nt liestād ’lestad’, jougūd ’jõed’. Hääldamisel võivad kaksiktäishäälikuid moodustada ka vokaalistunud j ja v, mis häälduvad sellistel juhtudel i ja u sarnaselt, nt kǭj ’lusikas’, sä’v ’savi’, pi’vḑi ’pühi’.