Ī’žkillijid / Täishäälikud

Liivi keeles on 8 täishäälikut ehk vokaali, mis esinevad nii lühikeste kui ka pikkadena: a ä e i o ȯ õ u. Pikkust tähistab horisontaalkriips tähe peal. Idaliivis, millel põhineb ka kirjakeel, eristuvad keskkõrge ō ja madal ǭ (lühikest vastet ǭ-l pole). Allolevas tabelis on esitatud vokaalid vastavalt keele asendile suus: kõrged, keskkõrged ja madalad, millest osa hääldub suuõõne eesosas, osa tagaosas.

Keele asend suus	Ees	Taga
Kõrge	i kilā ’küla’ ī sīlma ’silm’	õ sõbrā ’sõber’ u sukā ’sukk’ ȭ vȭrõz ’võõras’ ū sū ’suu’
Keskkõrge	e dek ’tekk’ ē tēriņtš ’tere’	ȯ vȯņ ’õnn’ o sovā ’kepp; sau’ ȱ vȱlda ’olla’ ō kōvõd ’kaevud’
Madal	ä käbā ’käbi’ ǟ pǟva ’päev’	a kalā ’kala’ ǭ mǭ ’maa’, rǭntõz ’raamat’ ā rānda ’rand’

Kuula allolevaid vokaale Pētõr Dambergi esituses: 

i e ä õ ȯ u o a

Madalale ǭ-le, nt sõnas mǭ ’maa’, vastab kesk- ja lääneliivis sageli ā, nt mā ’maa’. Kõrge ō seevastu esineb kõigis liivi murretes ja vaheldub diftongiga ou, nt kouv ’kaev’ : kōvõd ’kaevud’, tōvaz ’taevas; torm’ : touvõd ’taevad; tormid’. Õigekiri küll kahel o-häälikul vahet ei tee, kuid sõnaraamatutes ja õppematerjalides on vastav eristus üldiselt välja toodud, mistõttu on ka selles õpikus seda tava järgitud (nt lōda ’laud’, aga tǭla ’talv’).

Kõik tabelis toodud täishäälikud on võimalikud esisilbis. Seevastu järgsilpides esinevad üldiselt vaid a i u ja õ, nt vȱlda ’olla’, kațki ’katki’, tõurõz ’kallis’. Erandiks on võõrsõnad, nt fotō ’foto’. Pikkadest täishäälikutest on järgsilpides võimalikud ā ē ī ja ū, nt sidām ’süda’, kuŗē ’kurat’, kadīz ’kadus’, jänū ’janu’, kusjuures pikkust märgitakse siin samuti horisontaalkriipsuga tähemärgi peal.

Häälik õ on olemas kõigis läänemeresoome lõunarühma keeltes, st põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keeles. Liivi keeles tehakse vahet kahel õ-l. Häälik, mida märgitakse õ-ga, hääldub veidi kõrgemalt kui eesti õ. Seevastu ȯ hääldub mõnevõrra madalamalt kui eesti õ ja esineb ainult sõnaalguliste kaashäälikute p m ja v järel, nt pȯis ’poiss’, mȯizõ ’mõis’, vȯigõ ’ujuda’, vȱlda ’olla’.

Varem olid liivi omasõnades ka ö ja ü, millele tänapäeval vastavad sageli e ja i. Näiteks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi ülestähendustest leiab sõna ’püha’ kujul püva/pyva, mis hiljem fikseerus kujul pivā.

Mitmiktäishäälikute kohta loe teiselt leheküljelt.