Īņõzkillijid / Kaashäälikud

Järgnevalt on kirjeldatud liivi keele kaashäälikuid ehk konsonante hääldusviisi, häälduskoha ja helilisuse järgi.

Helitud konsonandid on p t ţ k s š, nt padā ’pada’, tubā ’tuba’, kak ’kakk, kukkel’. Heliliste häälikute vahel ning helilise hääliku järel sõna lõpul häälduvad need alati tugevalt, nt võţīm ’võti’, tasūd ’tassid’.

Helilised konsonandid on b d ḑ g ļ ņ ŗ z ž, nt sadā ’sada’, vȯzā ’liha’, ažā ’asi’. Kuigi heliliste häälikute vahel häälduvad need alati heliliselt, nt tabār ’saba’, siis sõna lõpul ja p t ţ k s š ees häälduvad need helitult, kuid nõrgalt, nt aig ’haug’, rūož ’roos’, blē’ḑ ’kelm’.

Palataliseeritud ehk peenendatud konsonandid on ḑ ļ ņ ŗ ţ, nt paḑā ’padi’, nǭļa ’nali’, skuţk ’piiga, neiu’.

f ja h on tugevad helitud häälikud, mida kohtab ainult võõrsõnades, nt film ’film’, härtsog ’hertsog’, himn ’hümn’.

ts tš dz dž on afrikaadid, mis esinevad enamasti läti laensõnades, deskriptiivsetes ja onomatopoeetilistes sõnades, nt tsepļā ’ahi’, tšūžõ ’sosistada’, tǟ’dzi ’tähtis’ ja dadžā ’takjas’. Harvemini tuleb ette ds ja selle palataliseeritud variant ḑš, nt je’dsõ ’ees’, kū’oḑštõ ’kohut mõista’.

Pikka kaashäälikut tähistav täht kirjutatakse sõna lõpul ja teise kaashääliku kõrval ühekordselt, nt kik ’kukk’, andõ ’anda’, maksõ ’maksta’. Siit tulenevad ka õigekirjutuslikud kaashäälikuvaheldused, nt kik : kikkõ ’kukk : kukke’, kusjuures pikkus on konsonantidel mõlemal juhul sarnane.

Peaaegu kõik konsonandid võivad esineda lühikeste ja pikkade geminaatide ehk kaksikkonsonantidena, st jaguneda kahte silpi, nt tappõ ’tappa’, tapāb ’tapab’. Liivi keeles leidub ka helilisi geminaate, nt tu’bbõ ’tuppa, ka’ddõ ’kaduda’, i’zzõ ’isa’ (prt).