5.2. Gramatik / Grammatika

Lihtminevik

Kindla kõneviisi lihtmineviku ehk imperfekti tunnused on peenendus, -i, ­š, ­ž, ­īz ja –iz.

Lihtmineviku tunnusele liituvad isikulõpud erinevad mõneti olevikuvormides avalduvatest isikulõppudest (vt oleviku kohta ptk 2).

Lihtmineviku jaatava kõneliigi 1. ja 3. isikus avaldub üksnes lihtmineviku tüvi (tähistatud märgiga ø). Ainsuse 2. isiku lõpp –d liitub täishäälikule või helilisele kaashäälikule, -t helitule kaashäälikule. Mitmuse 2. ja 3. isikus on märgata üldistumist: mõlemal juhul on kasutusel tõ-lõpuline vorm. Lõpud –mā ja –tā on antud sulgudes, sest need esinevad vaid sõnas lǟ’dõ ’minna’ (lekšmā : lekštā). Isikulõpud lihtmineviku jaatavas kõneliigis verbide nǟ’dõ ’näha’ ja rõkāndõ ’rääkida’ näitel on järgmised:

Lihtmineviku eitavas kõneliigis moodustatakse lihtminevik eitustegusõna lihtmineviku vormi ja põhitegusõna eitusvormi abil. NB! Põhitegusõna eitusvormid kattuvad eitava kõneliigi vastavate olevikuvormidega (vt ptk 2 grammatikaosa).

Seega on eitavas kõneliigis lihtmineviku tähistajaks just eitustegusõna. Vrd:

Olevik	Lihminevik
Mēg rõkāndõm līvõ kīeldõ	Mēg rõkāndizmõ līvõ kīeldõ
‘Me räägime liivi keelt’	‘Me rääkisime liivi keelt’
Mēg ä’b rõkāndõm līvõ kīeldõ	Mēg i’z rõkāndõm līvõ kīeldõ
‘Me ei räägi liivi keelt’	‘Me ei rääkinud liivi keelt’

Arvsõnad

Liivi keeles esineb kümnendsüsteem, mis tähendab, et alus on 10 ning eraldi sõnad on kümne kordsete jaoks, nt sadā ’100’, tū’ontõ ’1000’. Teistkümned moodustatakse -tuoistõn ’teist’ liitmise teel, nt ikštuoistõn ’11’, kakštuoistõn ’12’ jne; täiskümnete puhul liitub -kimdõ ’kümmend’, nt kuolmkimdõ ’30’, nēļakimdõ ’40’ jne. Ühelised on tavaks kirjutada kümnelistest ja sajalistest jne lahku, nt vīžkimdõ kūž ’56’, seissaddõ kǭ’dõks ’708’.

Kui põhiarvsõna on ühest suurem arv ja see laiendab nimisõna, on nimisõna partitiivis, nt īr : ī’dõks īrtõ ’hiir : üheksa hiirt’. Sel põhjusel on ka nt vīžsa’ddõ ’viissada’ (vrd sadā ’sada’). Kui laiendav nimisõna on mingis muus käändes, siis kaob ka partitiivi nõue, nt kaassõna i’ļ nõuab laiendit genitiivis: Ma mõtlõb i’ļ ī’dõks īr ’Ma mõtlen üheksast hiirest’.

Järgarvsõnad moodustatatakse põhiarvsõnadest tuletusliitega -z või -õz. Käänamisel ilmub tüvesse -nd, nt kimmõz : kimmõnd ’kümnes : kümnenda’. Liitsõnalistel põhiarvsõnadel käändub alati esimene osa, vrd vīžtuoistõn ’viisteist’ : vīdtuoistõn ’viieteistkümne’. Daativis ja instruktiivis jääb esimene osa genitiivi ja käändetunnus liitub vaid viimasele osale, nt vīdtuoistõnõn’viieteiskümnendal(e)’, vīdtuoistõnõks ’viieteistkümnendaks’. Kohakäänetes käänduvad kõik osad, nt kǭ’dskimdõs irdtõks ’kahekümnes harjutus’.

Toimumisaasta näitamiseks kasutatakse üldiselt inessiivi, kusjuures muutub vaid viimane sõna, nt Mi’n vanāǟma sīndiz 8. (kǭ’dõksmõs) septembõrs 1921. (tū’ontõ ī’dõkssa’ddõ kakškimdõ e’žmis) āigasts ’Mu vanaema sündis 8. septembril 1921. aastal’.