7.2. Gramatik / Grammatika

 

Jussiiv

Jussiivi ehk möönvat kõneviisi kasutatakse tüüpiliselt siis, kui käsk, keeld või palve lähtub kelleltki teiselt kui kõnelejalt ja on suunatud kellelegi teisele kui kuulajale. Enamasti koosneb vastav tarind partiklist la’z ning põhiverbi jussiivivormist.

Nt  La’z võtāg sīe ibīz ja pangõ rattõd je’ddõ. ’(Ta) võtku see hobune ja pangu vankri ette.’

Võimalikud tunnused on -g, -õg, -gõ, -kkõ ja -kõ. Neist viimased kaks on kasutusel vaid ühe sõnaga: vastavalt läkkõ ‘mingu’ ja vȯlkõ ‘olgu’.

Jusiivitarindit kasutatakse ka otstarbekõrvallauses, nt Ne’i ta āndab sīe botīļ la’z jūogõ. ’Nii ta annab selle pudeli, et (ta) jooks.’

 

Eitavas kõneliigis lisandub eitusverb a’lgõ või a’lgõd:

Nt Nai kītõn, algõ Mikīļ kārtag. ’Naine öelnud, ärgu Mihkel kartku.’

 

Kvotatiiv

Kvotatiiv ehk kaudne kõneviis on kasutusel vahendatud informatsiooni edasiandmiseks. Tavapärane on selle kasutamine komplementkõrvallausetes, mille juhatab sisseütlemist või taju väljendav tegusõna, nagu ki’zzõ ’küsida’, kūlõ ’kuulda’, nägțõ ’näidata jne’, nt Neitst tund u’lzõ ja ki’zzõn, mis ta tǭ’ji, skūolmēstar ve’l ma’ggiji ’Tüdruk tulnud välja ja küsinud, mis ta tahab, kooliõpetaja veel magab’. Erinevalt eesti keelest, kus kvotatiiv üldiselt ositab sellele, et kõneleja ei võta vastutust öeldava sisu õigsuse eest, on liivi keeles selle peamine ülesanne just vahendatuse märkimine.

Tunnusteks on -i, -ji, -iji; mitmuslikes vormides lisandub -d. 

Eitavas kõneliigis lisandub eitusverb:

 

Nt Seļļi vanā rištīng ä’b võiji jemīņ midēgõst sieldõks oppõ. ’Selline vana inimene ei võivat enam midagi selgeks õppida.’