4.2. Gramatik / Grammatika

 

Daativ

Daativiga väljendatakse liivi keeles saajat (Ānda kēra tidārõn ’Anna kiri tütrele’), omajat (Mi’nnõn vȯ’ļ rǭntõz ’Minul oli raamat’), kogejat (Näntõn u’m kīlma ’Neil on külm’), vahel harva ka ilmajääjat (Vȯ’ļ ne’i ku alz mingi tǭ’ks nänt tä’mmõn jarā võttõ ’Oli nii, justkui tahaks keegi need temalt ära võtta’). Daativ on kasutusel ka osa-terviku suhte märkimiseks (Rǭntõn ātõ pu’nnizt kǭndõd ’Raamatul on punased kaaned’) ning kuuluvuse väljendamiseks (Se mǭ u’m mä’ddõn ’See maa on meie (oma)’). Samuti esineb daativ kohustust märkivas modaalkonstruktsioonis, vormistades seda, kellel kohustus lasub, nt Lapstõn u’m oppõmõst ’Lastel tuleb õppida’. Daativi tunnus on ainsuses –n või –õn, mille valik sõltub tüve lõpuhäälikust.

 

Partitiiv

Partitiiv on üldine objektikääne. Teatud tagasõnad on ootuspärased vaid partitiiviga, nt Või sa ārmastõd mīnda? ’Kas sa armastad mind?’. Samuti on partitiiv osaaluse kääne, nt Vietā u’m je’nnõ ’Vett on palju’, ja osasihitise kääne, nt Vanāǟma kūjastiz lešti ’Vanaema kuivatas lesti’. 

Ainsuse partitiivi lõppude –dā, –tā, –da, –ta, –ţa, –dõ, –tõ, –t, –õ ja –i tarvitamine oleneb suurel määral tüve ehitusest. Mitmuse partitiivi lõppude –di, –ḑi, –ti, –ţi ja –i kasutamine oleneb tüve lõpuhäälikutest või mitmuse nominatiivi/genitiivi vormist.

 

Kohakäänded, -määrsõnad ja tagasõnad

Koha väljendamiseks on kasutusel käändsõna kohakäändevormid. Produktiivsetest käänetest on koha väljendamise funktsioon illatiivil, inessiivil ja elatiivil. Ebaproduktiivsetest käänetest on kasutusel allatiiv, adessiiv ja ablatiiv, nt tarvitatakse neid mõningate liivi külanimedega (Irē,  Sīkrõg jne), aga ka mǭ-lõpuliste kohanimedega (nt Ēstimǭ ‘Eesti’). Kohta ja finaalsust väljendavad ka supiini ehk ma-tegevusnime vormid, mis samuti moodustavad kolmeseid sarju.

Ühtlasi väljendatakse kohta määrsõnade ja kaassõnade abil. Needki võivad moodustada kolmeseid sarju, eristades kuhugi suundmist (Kus? ‘Kuhu?’), kuskil paiknemist (Kus? ‘Kus’) ja kuskilt lähtumist (Kust(õ)? ‘Kust’). Tabelis on toodud näiteid sõnadest, millest osa esineb vaid määrsõnana, osa aga ka kaassõnana.

Tabelis toodud vormide põhjalt on näha, et üksjagu on varieerumist (variandid esitatud sulgudes). Nt ‘seest’ võib olla väljendatud nii sizāld, sizāldõ, sizāldõst. Neist viimane on sealjuures näiteks selle kohta, kuidas vanale ld-lõpulisele kohakäändevormile (ablatiiv) on lisandunud produktiivne elatiivi marker (st). Samuti annavad esimene ja teine tulp tunnistust suundumist ja paiknemist väljendavate vormide kokkulangemisest, nt tagān tähendab nii ‘taha’ kui ka ‘taga’.