8.2. Gramatik / Grammatika

Passiiv ja impersonaal

Liivi keeles ei ole läänemeresoome keeltele omast sünteetilist impersonaali (vrd nt eesti tehakse : tehti, minnakse : mindi jne). Selle asemel on kasutusel abiverbist vȱlda ’olla’ sǭdõ ’saada’ või līdõ ’olema saada’ ning põhiverbi passiivi mineviku kesksõnast koosnevad ühendid. Ajaline tähendus oleneb abiverbi ajavormist, aga ka laiemast kontekstist. Minevikulise tähenduse korral on abiverb minevikuvormis, nt Ta sai freilenõks nuttõd ’Teda kutsuti preiliks’, Tä’m leja vȯ’ļ ǭ’võdõks kattõd ’Tema keha oli kaetud haavadega’, olevikulise või tulevikulise tähenduse korral aga olevikuvormis (tõlgendus oleneb ka kontekstist), nt Ne sǭbõd ibūkstõks nuttõd ’Neid nimetatakse juusteks’, Se tīe sǭb tī’edõd ’See töö saab tehtud’.

Hea teada. Kirjeldatud tarindeile on iseloomulik, et tegija on aluse positsioonilt eemaldatud. Tegija väljendamine mingi muu lauseliikmena pole siiski liivi keele üldiselt ootuspärane. Vaid harvadel juhtudel võib kohata elatiivi või tagasõnafraasiga väljendatud tegijat, nt Ne vȯ’ļtõ brūdganāst kutstõd. ’Nad olid peigmehe poolt kutsutud’,Tämā sǭb kēnig kä’dst jarā taptõd. ’Ta saab kuninga poolt ära tapetud’.

Alusega väljendatud tegija väljajätu korral võib ka 3. isiku ainsuslik või mitmuslik verbivorm saada impersonaalse tõlgenduse, nt vietā kāndiz ’kanti vett’ (otsetõlkes ’vett kandis’), Būoḑ tīeb vāldiņ ūd nädīļ ’Pood tehakse (otsetõlkes ’teeb’) lahti järgmisel nädalal’. Samuti on liitminevikuvormid aluse puudumise korral tõlgendatavad impersonaalsetena, nt Ikškõrd ātõ lǟ’nõd lapstā rištõm ’Ükskord on mindud last ristima’. Taolistel puhkudel on sagedased juhud, mil objekt säilitab oma käände (vrd vietā kāndiz ’kanti vett’ ja ta kāndiz vietā ’ta kandis vett’). Seevastu ülal kirjeldatud passiivitarindites on objekti käände säilimine küll võimalik, kuid pigem saab aktiivilause objektist siiski passiivilause subjekt (X nutīz tǟnda freilenõks ‘X kutsus teda preiliks’ > Ta sai freilenõks nuttõd ‘Ta sai preiliks kutsutud’).