7.2. Gramatik / Grammatika

Kvotatiiv

Kvotatiiv ehk kaudne kõneviis on kasutusel vahendatud informatsiooni edasiandmiseks. Tavapärane on selle kasutamine komplementkõrvallausetes, mille juhatab sisseütlemist või taju väljendav tegusõna, nagu ki’zzõ ’küsida’, kūlõ ’kuulda’, nägțõ ’näidata jne’, nt Neitst tund u’lzõ ja ki’zzõn, mis ta tǭ’ji, skūolmēstar ve’l ma’ggiji ’Tüdruk tulnud välja ja küsinud, mis ta tahab, kooliõpetaja veel magab’. Erinevalt eesti keelest, kus kvotatiiv üldiselt ositab sellele, et kõneleja ei võta vastutust öeldava sisu õigsuse eest, on liivi keeles selle peamine ülesanne just vahendatuse märkimine.

Tunnusteks on -i, -ji, -iji; mitmuslikes vormides lisandub -d. 

• -i – kasutatakse tegusõnade vȱlda ’olla’, tūlda ’tulla’ ja pānda ’panna’ puhul: vȯļļ/i ’olevat’, tuļļ/i ’tulevat’, paņņ/i ’panevat’. Sõnatüvesse ilmub -ļ või -ņ analoogiliselt nende tegusõnade lihtminevikuvormidega, vrd vȯ’ļ ’oli’, tu’ļ ‘tuli’, pa’ņ ’pani’.
• -ji – esineb
  a) ühesilbiliste vokaaltüveliste tegusõnadega, nt vī/ji ’viivat’. Siia hulka kuuluvad ka sellised tegusõnad, mille tüvevokaalid lihtminevikus lühenevad, samas kui kvotatiivi tüves on ǟ ja īe asemel ē, vrd kǟ’/dõ ’käia’ : kei ’käis’ : kē/ji ’käivat’, sīe/dõ ’süüa’ : sei ’sõi’ : sē/ji ’söövat’;
  b) kahesilbiliste a-/ā-tüvedega.
• -iji – esineb ū-, õ- ja konsonanttüveliste tegusõnade puhul; astmevahelduslike verbide korral liitub tugevaastmelisele vormile.

Isik	vȱl|da ’olla’	sǭ|dõ ’saada’	pall|õ ’paluda’	lu’gg|õ ’lugeda’	kērat|õ ’kirjutada’
ma, sa, ta	vȯļļ |i	sǭ|ji	pǭla|ji	lu’gg|iji	kērat|iji
mēg, tēg, ne	vȯļļ |i|d	sǭ|ji|d	pǭla|ji|d	lu’gg|iji|d	kērat|iji|d

Eitavas kõneliigis lisandub eitusverb:

ma	ä’b	kērat|iji
sa	ä’d	kērat|iji
ta	ä’b	kērat|iji
mēg	ä’b	kērat|iji|d
tēg	ät	kērat|iji|d
ne	ä’b	kērat|iji|d

Nt Seļļi vanā rištīng ä’b võiji jemīņ midēgõst sieldõks oppõ. ’Selline vana inimene ei võivat enam midagi selgeks õppida.’