7.2. Gramatik / Grammatika

Siinse õppetüki grammatikaosas saab ülevaate jussiivist (lk 1) ning kvotatiivist (lk 2).

Jussiiv

Jussiivi ehk möönvat kõneviisi kasutatakse tüüpiliselt siis, kui käsk, keeld või palve lähtub kelleltki teiselt kui kõnelejalt ja on suunatud kellelegi teisele kui kuulajale. Enamasti koosneb vastav tarind partiklist la’z ning põhiverbi jussiivivormist.

Nt  La’z võtāg sīe ibīz ja pangõ rattõd je’ddõ. ’(Ta) võtku see hobune ja pangu vankri ette.’

Võimalikud tunnused on -g, -õg, -gõ, -kkõ ja -kõ. Neist viimased kaks on kasutusel vaid ühe sõnaga: vastavalt läkkõ ‘mingu’ ja vȯlkõ ‘olgu’.

Isik	vȱl|da ’olla’	tī’e|dõ ’teha’	pall|õ ’paluda’	lu’gg|õ ’lugeda’	mõtl|õ ’mõelda’
ma, sa, ta	vȯl|kõ	tīe|gõ	pǭla|g	lu’gg|õg	mõtl|õg
mēg, tēg, ne	vȯl|kõ|d	tīe|gõ|d	pǭla|g|õd	lu’gg|õg|õd	mõtl|õg|õd

Jusiivitarindit kasutatakse ka otstarbekõrvallauses, nt Ne’i ta āndab sīe botīļ la’z jūogõ. ’Nii ta annab selle pudeli, et (ta) jooks.’

Eitavas kõneliigis lisandub eitusverb a’lgõ või a’lgõd:

ma, sa, ta	a’lgõ	pǭla|g
mēg, tēg, ne	a’lgõd	pǭla|g|õd

Nt Nai kītõn, algõ Mikīļ kārtag. ’Naine öelnud, ärgu Mihkel kartku.’