6.2. Gramatik / Grammatika

Tingiv kõneviis

Konditsionaali ehk tingivat kõneviisi kasutatakse ennekõike sündmuse või seisundi irreaalsuse väljendamiseks. Üldjuhul seostub sellega võimalikkuse tähendus, st esinemise tõenäosus mingis kujuteldavas situatsioonis. Tingival kõneviisil on nii oleviku kui ka mineviku aeg.

Tingiva kõneviisi olevik

Tingiva kõneviisi olevik moodustatakse tunnuste –ks ja –õks abil. Näide mõne tegusõna pööramisest jaatavas kõneliigis:

	vȱl|da ’olla’ (I pk)	sǭ|dõ ’saada’ (II pk)	je’ll|õ ’elada’ (III pk)	lu’gg|õ ’lugeda’ (III pk)	mõtl|õ ’mõelda’ (IV pk)
ma	vȯl|ks	sǭ|ks	jelā|ks	lu’gg|õks	mõtl|õks
sa	vȯl|ks|t	sǭ|ks|t	jelā|ks|t	lu’gg|õks|t	mõtl|õks|t
ta	vȯl|ks	sǭ|ks	jelā|ks	lu’gg|õks	mõtl|õks
mēg	vȯl|ks|mõ	sǭ|ks|mõ	jelā|ks|mõ	lu’gg|õks|mõ	mõtl|õks|mõ
tēg	vȯl|ks|tõ	sǭ|ks|tõ	jelā|ks|tõ	lu’gg|õks|tõ	mõtl|õks|tõ
ne	vȯl|ks|tõ	sǭ|ks|tõ	jelā|ks|tõ	lu’gg|õks|tõ	mõtl|õks|tõ

NB! III pöördkonda kuuluvatel ū- ja õ-tüvelistel verbidel (nt lu’ggõ) liitub tingiva kõneviisi tunnus tugevaastmelisele vormile (vt ka osa 2.4).

Eitava kõneliigi ainsuse vormides esineb vaid tüvi koos konditsionaali tunnusega, mitmuse vormides lisandub isikulõpp (nagu ka jaatavas kõneliigis). Pööramine eitavas kõneliigis verbide je’llõ ‘elada’ ja lu’ggõ ‘lugeda’ näitel:

ma	ä’b jelā|ks	ä’b lu’gg|õks
sa	ä’d jelā|ks	ä’d lu’gg|õks
ta	ä’b jelā|ks	ä’b lu’gg|õks
mēg	ä’b jelā|ks|mõ	ä’b lu’gg|õks|mõ
tēg	ät jelā|ks|tõ	ät lu’gg|õks|tõ
ne	ä’b jelā|ks|tõ	ä’b lu’gg|õks|tõ

Olevikuvormiga väljendatakse seda, et sündmus pole vaatlushetkeks veel toimunud, kuid võib toimuda edaspidi, nt
Vȯlks ni mi’nnõn rǭz vȭita, ma tīeks vȭidagstleibõ, bet leibõ ä’b ūo ’Oleks mul nüüd natuke võid, ma teeks võileiba, kuid leiba ei ole’

Tingiva kõneviisi minevik

Tingiva kõneviisi minevik moodustatakse vȱlda-verbi tingiva kõneviisi vormi + põhiverbi kesksõnavormi abil. Näide tegusõna mängõ ’mängida’ vormidest mineviku jaatavas ja eitavas kõneliigis (vt keskõnavormide kohta ptk 8):

ma	vȯl|ks	ä’b vȯl|ks	mängõn
sa	vȯl|ks|t	ä’d vȯl|ks
ta	vȯl|ks	ä’b vȯl|ks
mēg	vȯl|ks|mõ	ä’b vȯl|ks|mõ	mängõnd
tēg	vȯl|ks|tõ	ät vȯl|ks|tõ
ne	vȯl|ks|tõ	ä’b vȯl|ks|tõ

Minevikuvormidega väljendatakse seda, et sündmus jäi mingil põhjusel toimumata, kuigi oleks võinud toimuda, nt
Ku sa ka vȯlkst skūolsõ kǟ’nd ja oppõn, si’z ka si’nnõn vȯlks ne’i ī’ž jõvā jelāmi ’Kui ka sina oleksid käinud koolis ja õppinud, siis ka sinul oleks niisama hea elu’

Eitusevormidest järeldub aga just vastupidine, st mingi sündmus leidis aset, kuigi oleks võinud jääda ka toimumata, nt
Lu’ggõ kil ta u’m mȯistõn, mõitiz päp tä’mmõn ä’b vȯlks andõn 1858. [tū’ontõ kǭ’dõkssa’ddõ vīžkimdõ kǭ’dõksmõs] āigasts bībõl ’Lugeda ta küll on mõistnud, muidu kirikuõpetaja ei oleks talle andnud 1858. aasta Piiblit’