Liivi keel
6.2. Gramatik / Grammatika
Siinses grammatikaosas on kirjeldatud käskivat kõneviisi (lk 1), tingivat kõneviisi (lk 2) ja modaalkonstruktsioone (lk 3).
Käskiv kõneviis
Imperatiivi ehk käskiva kõneviisi abil vormistatakse üldiselt käsku, üleskutset, palvet või keeldu, mis on suunatud kõnelejalt ühele kuulajale (ainsuse 2. isik) või mitmele kuulajale (mitmuse 2. isik), kuid kaasatud võib olla ka kõneleja (mitmuse 1. isik).
| Isik | Lõpp | Näide |
|---|---|---|
| Ains 2. isik (sa) | ø | Rõkānd vizāstiz ja lougõ! ’Räägi kõvasti ja aeglaselt!’ |
| Mitm 1. isik (mēg) | -gõm, -õgõm | Oppõgõm līvõ kīeldõ! ’Õppigem liivi keelt!’ |
| Mitm 2. isik (tēg) | -gid, -igid | Pǭlaks, vȯ’dlõgid, kuņtš mēg tu’lmõ kuodāj! ’Palun oodake, kuni me tuleme koju!’ |
Pane tähele!
- Ainsuse 2. isik on üldiselt lõputa, nt ai’l ’jookse’, vȯtš ’otsi’, nīž ’jutusta’. Tegusõnadel nagu mõtlõ ’mõelda’ja na’grõ ’naerda’ kasutatakse ainsuses konsonanttüve, nt mõttõl ’mõtle’ ja alā mõttõl ’ära mõtle’ (vrd mõtlõgid ’mõelge’ ja na’grõgid ’naerge’). Täishäälik on lõpus ühesilbilistel vokaaltüvelistel tegusõnadel, nt vī ’vii’, aga ka ā-/a-tüvelistel tegusõnadel, nt ānda ’anna’.
- Mitmuse 1. isikus on käskiva kõneviisi vormi asemel ootuspärasem kindla kõneviisi vorm ilma asesõnata, nt Lǟm gilgõm! ’Lähme ujuma!’
- Mitmuse 2. isikus esineb kahel juhul lõpp -gīd: sä/gīd ’sähke’ ja li/gīd ’minge’.
- Käsklause täissihitis on jaatavas kõneliigis genitiivis, nt Tūo sīe rǭntõ tǟnõ! ’Too see raamat siia!’ (vrd rǭntõz ’raamat’).
Keeldkõne
| Isik | Lõpp | Näide |
|---|---|---|
| Ains 2. isik (sa) | alā + ø | Alā rõkānd ne’i vā’giž ja kierdõ! ’Ära räägi nii vaikselt ja kiiresti!’ |
| Mitm 1. isik (mēg) | a’lgõm + -gõm, -õgõm | A’lgõm oppõgõm set engliš kīeldõ! ’Ärgem õppigem ainult inglise keelt!’ |
| Mitm 2. isik (tēg) | a’lgid + -gid, -igid | A’lgid tīegid ne’ije’n märrõ! ’Ärge tehke nii palju lärmi!’ |
Pane tähele!
- Ainsuse 2. isikus erinevad ā-/a-tüvelised vormid jaatavast vormist (vrd istā ’istu’ : alā istõ ’ära istu’), nt Alā istõ lōda pǟlõ, istā ra’j pǟlõ! ’Ära istu laua peale, istu tooli peale!’
- Sarnaselt jaatava kõneliigiga on ka keeldkõne korral mitmuse 1. isikus ootuspärane kindla kõneviisi kasutamine käskiva kõneviisi asemel, nt A’lgõm i’mlõm! ’Ärgem imestagem!’ (otsetõlkes ’Ärgem imestame!’)
- Mitmuse 2. isik: a’lgid oppõ/gid ’ärge õppige’, a’lgid ānda/gid ’ärge andke’
- Keeldkõnes on sihitis partitiivis, nt Alā tūo siedā rǭntõzt tǟnõ! ’Ära too seda raamatut siia!’
