5.2. Gramatik / Grammatika

Lihtminevik

Kindla kõneviisi lihtmineviku ehk imperfekti tunnused on peenendus, -i, ­š, ­ž, ­īz ja –iz.

Lihtmineviku tunnusele liituvad isikulõpud erinevad mõneti olevikuvormides avalduvatest isikulõppudest (vt oleviku kohta ptk 2).

Lihtmineviku jaatava kõneliigi 1. ja 3. isikus avaldub üksnes lihtmineviku tüvi (tähistatud märgiga ø). Ainsuse 2. isiku lõpp –d liitub täishäälikule või helilisele kaashäälikule, -t helitule kaashäälikule. Mitmuse 2. ja 3. isikus on märgata üldistumist: mõlemal juhul on kasutusel tõ-lõpuline vorm. Lõpud –mā ja –tā on antud sulgudes, sest need esinevad vaid sõnas lǟ’dõ ’minna’ (lekšmā : lekštā). Isikulõpud lihtmineviku jaatavas kõneliigis verbide nǟ’dõ ’näha’ ja rõkāndõ ’rääkida’ näitel on järgmised:

Isik	Pöördelõpp	Näide
ains 1. isik	ø	ma neiz, rõkāndiz
ains 2. isik	-d ~ -t	sa neizt, rõkāndizt
ains 3. isik	ø	ta neiz, rõkāndiz
mitm 1. isik	-mõ (~ -mā)	mēg neizmõ, rõkāndizmõ
mitm 2. isik	-t -tõ (~ -tā)	tēg neiztõ, rõkāndizt(õ)
mitm 3. isik	-t -tõ	ne neiztõ, rõkāndizt(õ)

Lihtmineviku eitavas kõneliigis moodustatakse lihtminevik eitustegusõna lihtmineviku vormi ja põhitegusõna eitusvormi abil. NB! Põhitegusõna eitusvormid kattuvad eitava kõneliigi vastavate olevikuvormidega (vt ptk 2 grammatikaosa).

Isik	Eitustegusõna	Pöördelõpp	Näide
ains 1. isik	i’z	ø	ma i’z nǟ, rõkānd
ains 2. isik	i’zt	ø	sa i’zt nǟ, rõkānd
ains 3. isik	i’z	ø	ta i’z nǟ, rõkānd
mitm 1. isik	i’z	-mõ ~ -m ~ -õm	mēg i’z nǟmõ, rõkāndõm
mitm 2. isik	i’zt	-tõ ~ -t ~ -õt	tēg i’zt nǟtõ, rõkāndõt
mitm 3. isik	i’zt	-tõ ~ -t ~ -õt	ne i’zt nǟtõ, rõkāndõt

Seega on eitavas kõneliigis lihtmineviku tähistajaks just eitustegusõna. Vrd:

Olevik	Lihminevik
Mēg rõkāndõm līvõ kīeldõ	Mēg rõkāndizmõ līvõ kīeldõ
‘Me räägime liivi keelt’	‘Me rääkisime liivi keelt’
Mēgä’brõkāndõm līvõ kīeldõ	Mēg i’zrõkāndõm līvõ kīeldõ
‘Me ei räägi liivi keelt’	‘Me ei rääkinud liivi keelt’