Liivi keel

5.2. Gramatik / Grammatika

Lihtminevik

Kindla kõneviisi lihtmineviku ehk imperfekti tunnused on peenendus, -i, ­š, ­ž, ­īz ja –iz.

Lihtmineviku tunnusele liituvad isikulõpud erinevad mõneti olevikuvormides avalduvatest isikulõppudest (vt oleviku kohta ptk 2).

Lihtmineviku jaatava kõneliigi 1. ja 3. isikus avaldub üksnes lihtmineviku tüvi (tähistatud märgiga ø). Ainsuse 2. isiku lõpp d liitub täishäälikule või helilisele kaashäälikule, -t helitule kaashäälikule. Mitmuse 2. ja 3. isikus on märgata üldistumist: mõlemal juhul on kasutusel -lõpuline vorm. Lõpud –mā ja –t on antud sulgudes, sest need esinevad vaid sõnas lǟ’dõ ’minna’ (lekšmā : lekštā). Isikulõpud lihtmineviku jaatavas kõneliigis verbide nǟ’dõ ’näha’ ja rõkāndõ ’rääkida’ näitel on järgmised:

IsikPöördelõppNäide
ains 1. isikøma neiz, rõkāndiz
ains 2. isik-d ~ -tsa neizt, rõkāndizt
ains 3. isikøta neiz, rõkāndiz
mitm 1. isik-mõ (~ -mā)mēg neiz, rõkāndizmõ
mitm 2. isik-t -tõ (~ -tā)tēg neiz, rõkāndizt(õ)
mitm 3. isik-t -tõne neiztõ, rõkāndizt(õ)

Lihtmineviku eitavas kõneliigis moodustatakse lihtminevik eitustegusõna lihtmineviku vormi ja põhitegusõna eitusvormi abil. NB! Põhitegusõna eitusvormid kattuvad eitava kõneliigi vastavate olevikuvormidega (vt ptk 2 grammatikaosa).

IsikEitustegusõnaPöördelõppNäide
ains 1. isiki’zøma i’z nǟ, rõkānd
ains 2. isiki’ztøsa i’zt nǟ, rõkānd
ains 3. isiki’zøta i’z nǟ, rõkānd
mitm 1. isiki’z-mõ ~ -m ~ -õmmēg i’z, rõkāndõm
mitm 2. isiki’zt-tõ ~ -t ~ -õttēg i’zt , rõkāndõt
mitm 3. isiki’zt-tõ ~ -t ~ -õtne i’zt , rõkāndõt

Seega on eitavas kõneliigis lihtmineviku tähistajaks just eitustegusõna. Vrd:

OlevikLihminevik
Mēg rõkāndõm līvõ kīeldõ Mēg rõkāndizmõ līvõ kīeldõ
‘Me räägime liivi keelt’‘Me rääkisime liivi keelt’
Mēgä’brõkāndõm līvõ kīeldõMēg i’zrõkāndõm līvõ kīeldõ
‘Me ei räägi liivi keelt’‘Me ei rääkinud liivi keelt’
Accept Cookies