4.2. Gramatik / Grammatika

Kohakäänded ja -määrsõnad, tagasõnad

Koha väljendamiseks on kasutusel käändsõna kohakäändevormid. Produktiivsetest käänetest on koha väljendamise funktsioon illatiivil, inessiivil ja elatiivil. Ebaproduktiivsetest käänetest on kasutusel allatiiv, adessiiv ja ablatiiv, nt tarvitatakse neid mõningate liivi külanimedega (Irē,  Sīkrõg jne), aga ka mǭ-lõpuliste kohanimedega (nt Ēstimǭ ‘Eesti’). (Käänete kohta vt täpsemini õppetükist 3.) Kohta ja finaalsust väljendavad ka supiini ehk ma-tegevusnime vormid, mis samuti moodustavad kolmeseid sarju.

Kus?	SIHT	Kus?	KOHT	Kust(õ)?	LÄHE
Illatiiv		Inessiiv		Elatiiv
Allatiiv		Adessiiv		Ablatiiv
Supiin		Supiini inessiiv		Supiini elatiiv

Ühtlasi väljendatakse kohta määrsõnade ja kaassõnade abil. Needki võivad moodustada kolmeseid sarju, eristades kuhugi suundmist (Kus? ‘Kuhu?’), kuskil paiknemist (Kus? ‘Kus’) ja kuskilt lähtumist (Kust(õ)? ‘Kust’). Tabelis on toodud näiteid sõnadest, millest osa esineb vaid määrsõnana, osa aga ka kaassõnana.

Kus? (SIHT)	Kus? (KOHT)	Kust(õ)? (LÄHE)	Tõlge

Tabelis toodud vormide põhjalt on näha, et üksjagu on varieerumist (variandid esitatud sulgudes). Nt ‘seest’ võib olla väljendatud nii sizāld, sizāldõ, sizāldõst. Neist viimane on sealjuures näiteks selle kohta, kuidas vanale ld-lõpulisele kohakäändevormile (ablatiiv) on lisandunud produktiivne elatiivi marker (-st). Samuti annavad esimene ja teine tulp tunnistust suundumist ja paiknemist väljendavate vormide kokkulangemisest, nt tagān tähendab nii ‘taha’ kui ka ‘taga’.