4.2. Gramatik / Grammatika

Kohakäänded ja -määrsõnad, tagasõnad

Koha väljendamiseks on kasutusel käändsõna kohakäändevormid. Produktiivsetest käänetest on koha väljendamise funktsioon illatiivil, inessiivil ja elatiivil. Ebaproduktiivsetest käänetest on kasutusel allatiiv, adessiiv ja ablatiiv, nt tarvitatakse neid mõningate liivi külanimedega (Irē,  Sīkrõg jne), aga ka mǭ-lõpuliste kohanimedega (nt Ēstimǭ ‘Eesti’). (Käänete kohta vt täpsemini õppetükist 3.) Kohta ja finaalsust väljendavad ka supiini ehk ma-tegevusnime vormid, mis samuti moodustavad kolmeseid sarju.

Kus?	SIHT	Kus?	KOHT	Kust(õ)?	LÄHE
Illatiiv	Ma panāb sīe käppõ ’Ma panen selle kappi’	Inessiiv	Se um käpsõ ’See on kapis’	Elatiiv	Ma võtab sīe käpstõ ’Ma võtan selle kapist’
Allatiiv	Ma broutšõb Ēstimǭlõ ’Ma sõidan Eestisse’	Adessiiv	Ma jelāb Ēstimǭl ’Ma elan Eestis’	Ablatiiv	Ma um Ēstimǭld perīņ ’Ma olen pärit Eestist’
Supiin	Ma lǟ’b vȯigõm ’Ma lähen ujuma’	Supiini inessiiv	Ma vȯ’ļ vȯigõmõs ’Ma olin ujumas’	Supiini elatiiv	Ma tulāb vȯigõmõst ’Ma tulen ujumast’

Ühtlasi väljendatakse kohta määrsõnade ja kaassõnade abil. Needki võivad moodustada kolmeseid sarju, eristades kuhugi suundmist (Kus? ‘Kuhu?’), kuskil paiknemist (Kus? ‘Kus’) ja kuskilt lähtumist (Kust(õ)? ‘Kust’). Tabelis on toodud näiteid sõnadest, millest osa esineb vaid määrsõnana, osa aga ka kaassõnana.

Kus? (SIHT)	Kus? (KOHT)	Kust(õ)? (LÄHE)	Näide
alā ‘alla’	allõ ~ al ‘all’	aldõ(st) ‘alt’	Rǭntõz sadīz lōdan alā  ’Raamat kukkus laua alla’
i’lzõ ‘üles’	i’llõ ‘ülal’	i’ld(st) ‘ülalt’	Ve’l pǟva u’m i’llõ, ȭ’dõg ve’l kougõn ’Veel on päike kõrgel, õhtu veel kaugel’
je’ddõ ‘ette’	je’dsõ ‘ees’	je’dst ‘eest’	Tulgid je’ddõ!  ’Tulge ette!’
jū’rõ ‘juurde’	jū(r)s(õ) ‘juures’	jūst(õ) ‘juurest’	Irma tulāb aŗšt jūstõ  ’Irma tuleb arsti juurest’
kaŗŗõl ‘karja’	kǭŗal ‘karjas’	kǭŗald ‘karjast’	kaŗŗõl lē’mi  ’karjaminek’
kilgõ ‘kõrvale’	kilgs(õ) ‘kõrval’	kilgst ‘kõrvalt’	Kis istāb mi’n kilgsõ?  ’Kes istub minu kõrval?’
kōgaz  ‘kaugele’	kougõn ‘kaugel’	kougõnd ‘kaugelt’	Izā lekš kōgaz  ’Isa läks kaugele’
le’žgõl ‘lähedale’	le’žgõl ‘lähedal’	le’žgõld ‘lähedalt’	Ta jelāb jõvāgõt le’žgõl  ’Ta elab päris lähedal’
kuodāj ‘koju’	kuo’nnõ ‘kodus’	kuo’ndõ(st) ‘kodust’	Läpš u’m kuo’nnõ ’Laps on kodus’
pǟlõ ‘peale’	pǟl(õ) ‘peal’	pǟldõ(st) ‘pealt’	Kaš īekiz ra’j pǟldõst pȭrand pǟlõ  ’Kass hüppas tooli pealt põrandale’
sīņõ ‘sinna’	sǟl ‘seal’	sǟldõ(st) ‘sealt’	Ma jetīz ta sīņõ ī’ž  ’Ma jätsin ta sinnasamasse’
sidāmõ(z) ‘keskele’	sidāmõs ‘keskel’	sidāmõst ‘keskelt’	Ta u’m mä’d sidāmõs  ’Ta on meie keskel’
si’zzõl ‘sisse’	sizāl ‘sees’	sizāld(õ(st)) ‘seest’	Vȯrābõz tuļ pȭzõd sizāld vä’ggi knaš vakāks ’Orav tuli põõsaste seest väga ilusa korviga’
tagān ‘taha’	tagān ‘taga’	tagānnd(õ(st)) ‘tagant’	Pi’ņ vaņţlõb nūrka tagānd  ’Koer vaatab nurga tagant’
tǟnõ ‘siia’	täsā ‘siin’	tästā ‘siit’	Tästā jo’ug sǭņõ u’m ikš kilomētõr  ’Siit jõeni on üks kilomeeter’
u’lzõ   ‘välja’	ullõ ‘väljas’	uldõ(st) ‘väljast’	Ullõ vȯ’ļ vä’ggi lem ja knaš āiga  ’Väljas oli väga soe ja ilus ilm’

Tabelis toodud vormide põhjalt on näha, et üksjagu on varieerumist (variandid esitatud sulgudes). Nt ‘seest’ võib olla väljendatud nii sizāld, sizāldõ, sizāldõst. Neist viimane on sealjuures näiteks selle kohta, kuidas vanale ld-lõpulisele kohakäändevormile (ablatiiv) on lisandunud produktiivne elatiivi marker (-st). Samuti annavad esimene ja teine tulp tunnistust suundumist ja paiknemist väljendavate vormide kokkulangemisest, nt tagān tähendab nii ‘taha’ kui ka ‘taga’.