3.2. Gramatik / Grammatika

Nominatīv ja genitīv formõd / Nominatiivi ja genitiivi vormid

Ainsuse nominatiiv ja genitiiv on üldiselt lõputa ning enamasti on need ühesugused, nt sõbrā : sõbrā ’sõber : sõbra’. Osal sõnadest on nominatiivi ja genitiivi vormid siiski erinevad. Järgnevalt on toodud välja tüüpilised juhud, mil see nii on:

1. Nominatiivis i-lõpulistel kahe- ja enamasilbilistel sõnadel (ennekõike omadussõnad, tegija- ja teonimed), kahel ühesilbilisel sõnal (tuoi ’teine’ ja nai ’naine’) lisandub genitiivis z, nt e’žmi : e’žmiz ’esimene : esimese’, jūokšiji : jūokšijiz ’jooksja : jooksja’, nai : naiz ’naine : naise’. Sõnatüvi võib sealjuures muutuda, nt si’ņņi : siņīz ’sinine : sinise’ (vt tüvevahelduste kohta osast 1.3). Ka tähenduseta isikunimede puhul, mis lõpevad täishäälikuga, võib lisanduda z, nt Oto : Otoz.
2. Kui sõna lõpeb nominatiivis z-iga, siis genitiivis z kaob, nt ro’vz : ro’v ’rahvas : rahva’, mīez : mī’e ’mees : mehe’, tõurõz : tõurõ ’kallis : kalli’. Taas kord võivad sõnatüves aset leida muutused, nt rikāz : rikkõ ’rikas : rikka’. Siinsesse tüüpi kuuluvad ka järgarvud alates kolmandast, milles z vaheldub nd-ga, nt kuolmõz : kuolmõnd ’kolmas : kolmanda’.
3. Hulk ühesilbilisi sõnu, mis nominatiivis lõpevad kaashäälikuga ḑ ņ ŗ ļ, on genitiivis peenenduseta, nttu’ļ : tu’l ’tuli : tule’, sēņ : sīen ’seen : seene’. Siia alla kuuluvad ka juhud, kus ḑ ņ ŗ ļ esineb konsonantühendis, nt nuŗm : nurm ’nurm : nurme’.
4. Nominatiivis š-lõpulistel konsonantühendiga lõppevatel sõnadel on erinev genitiivi vorm, nt läpš : laps ’laps : lapse’, ikš : ī’d ’üks : ühe’.
5. Nominatiivis ühesilbilised ž-ga lõppevad sõnad saavad mõnikord genitiivi vormis d, nt ve’ž : vie’d ’vesi : vee’, ke’ž : kä’d ’käsi : käe’.

Mitmuse nominatiivis on kolm võimalikku tunnust: -t, -d ja -õd. Need liituvad genitiivitüvele.

Tunnus -t esineb z ja ks järel, nt nai (nom) : naiz (gen) : naizt (pl nom) ’naine : naise : naised’, vastūks : vastūkst ’vastus, vastuse : vastused’.

Tunnus -d esineb järgmistel juhtudel:

a) täishääliku järel, nt pū : pūd ’puu : puud’, pi’ņ : piņīd ’koer, koera : koerad’;
b) püsitooniga silbi pikale täishäälikule järgneva l r ja j järel, nt sūr : sūrd ’suur, suure : suured’;
c) rõhutu silbi pikale täishäälikule järgneva l r ja j järel, nt mätāl : mätāld ’mätas, mätta : mättad’, salāj : salājd ’varas, varga : vargad’;
d) katketooniga silbi täishäälikule järgneva j ja v järel, nt ra’j : ra’jd ’tool, tooli : toolid’, nõ’v : nõ’vd ’nõuanne, nõuande : nõuanded’.

Tunnus -õd esineb kaashäälikuga lõppeva tüve järel, nt loul : lōlõd ’laul, laulu : laulud’, vȭidag : vȭidagõd ’või : võid’.

Mitmuse genitiiv erineb mitmuse nominatiivist vaid isikulistel ja näitavatel asesõnadel, nt ne : nänt ’need : nende’ (vrd sõbrād ’sõbrad, sõprade’).