3.2. Gramatik / Grammatika

Ä’bproduktīvizt nõtkūd formõd / Ebaproduktiivsed käändevormid

Illatiiv, inessiiv ja elatiiv on seostatavad eesti keele vastavate sisekohakäänetega (s-käänded). Siiski ei kattu nende kasutus täielikult. Kohati on need kasutusel ka juhtudel, kus eesti keeles on tavapärane väliskohakäände kasutus, nt Kõrd ikš vanā kuo’ig vanād pīeldkõks puŗtõn mie’rsõ. ‘Kord üks vana laev vanade purjedega purjetanud merel (*meres)’.

Ka liivi keeles on nn väliskohakäänete sari (l-käänded) olemas, kuid need pole produktiivsed, vaid on käibel üksikutest nimisõnadest. nt pȭrandõl ’põrandal, põrandale’. Pigem on neist vaid jälgi teatud määrsõnades, nagu sīel āigal ’sel ajal’, aʼbbõl ’appi, abis’. 

Instruktiiv (-īņ -iņ) võib väljendada tegevuse toimumise viisi, nt jālgiņ ’jala’, kuigi enamasti väljendab see mõõte ja muid ühikuid, mille haaval või kaupa midagi esineb, liigub või mõõdetakse, nagu sumāriņ ’raasukese haaval’, stūndiņ ’tundide kaupa’, sadīņ ’sajakaupa’ jne. Tunnus liitub mitmuslikule vormile.

Leidub ka leksikaliseerunud essiivivorme (-n) või essiivse põhisõnaga fraase, eriti ajamäärusi, nt ȭ’dõn ’õhtul’, tu’lbiz āigastõn ’tuleval aastal’, harva ka kohamäärusi, nt ku’onnõ ’kodus’, ja seisundimäärusi, nt opātijizõn ’õpetajana’.