Kiri Poola noorelt

See on Poola noore kirjutatud kirja tema kogemuste kohta
LGBT+ kogukonna liigena koolikeskkonnas.

Allolev kiri kodeeriti vastavalt selle autori soovile (autori nimi ja elukoht on muudetud). Kiri räägib teismelise tüdruku loo, kes tahtis olla tema ise ja omada õigust olla selline nagu ta on. Kirjas käsitletakse tema kogemusi koolit, kus me kõik veedame noorena suure osa oma elust. Kool oli koht, kus kirjaautor koges nii mõistmist kui ka diskrimineerimist ja homofoobiat. Ta jagab mälestusi õpetajatest, sõpradest, teistest õpilastest ja nende vanematest ning ka teistest täiskasvanutest. Kirjaautor viitab ka meediale, osutades seal eksisteerivale otsesele ja kaudsele seksuaalse sättumuse alusel toimuvale diskrimineerimisele.

Ülesanne: Analüüsige ja arutlege, kas eesti LGBD+ kogukonna noored puutuvad kokku samasuguste probleemidega? Miks on probleemid sarnased ja kuidas neid lahendada?

Mina olen Eva. Ma olen pärit Poolast. Olen alati olnud erinev oma naabruskonna tüdrukutest. Eelkoolis ei meeldinud mulle nii lapsed kui ka õpetajad. Mu ema meenutab, et küsisin palju küsimusi – mitte tavalisi, vaid probleemseid ja filosoofilisi. Hiljem, koolis, kui kõik mu naissoost klassikaaslased meie klassi kõige ilusamasse poissi armusid, mõtlesin, mida nad temas näevad. Ma ei teadnud siis, milliste väljakutsetega pean tulevikus silmitsi seisma ja taluma kooli pahatahtlikku psühholoogili väärkohtlemist ning mis veel koolil minu jaoks varuks on…

Keskkoolis hakkasid moodustuma “emantsipeerunud” ja “konservatiivsed” rühmad. Kuulusin emantsipeeritute hulka – kritiseerisin kallutatud religioonitundide kohustuslikku külastamist ja õpilaste õiguste tagamata jätmist ning nõudsin vähemuste, sealhulgas LGBT õiguste kaitsmist. Enamik mu klassikaaslasi olid konservatiivsed. Tagantjärele mõeldes näen, et tegelikult ei olnud neil oma arvamust, matkisid enamuse mõtteviisi ja sobitusid süsteemi poolt ette valmistatud rollidesse…

Minu sagedaste inimõiguste-õiguste üle vaidlemisega nad ei nõustunud – ma arvasin, et ma ei saa – mitte mingil juhul – tunnistada, et olen lesbi, see pidi jääma saladuseks.

Lõuna-Poola väikelinn pole aga suurlinn. Kord pealinnas poeskäigul ostsin vikerkaarevärvilise seljakoti. Viisin selle kooli ja nii kõik algas. Kahtlused, ettepanekud, et kui ma “kaitsen neid” ja ma kaitsen “nende õigusi”, kui ma kõnnin vikerkaarega ringi, siis olen nagu nemad, ma olen üks neist. Minu saladus tuli välja ja mind vihkati. Minu üle naerdi, mind eraldati, minu kohta tehti pidevalt vihjeid ja mulle osutati sõrmedega…

Muidugi astus mingi osa inimestest minu eest välja. Aga… mida saab vähemus koolis teha? Minu koolis ei saanud vähemus absoluutselt mitte midagi teha… ja nii seisin silmitsi homofoobia, tõrjutuse, diskrimineerimise ja … vägivallaga koolikeskkonnas. Koridori kõndides tundsin end pidalitõbisena. Hakkasin kõrvaklappe kandma, keerasin helitugevust, et hääli ära lõigata. Ma ei jõudnud ära oodata, millal kooli lõpetan, et põgeneda ja linna keskkooli minna… Päevad möödusid aeglaselt…

Varsti teadis üha rohkem inimesi minu linnas minu saladust, samal ajal kui ma peitsin oma vanemate, vanaema ja vanema venna eest kõiki Facebooki postitusi, tekstisõnumeid ja seljakoti külge kleebitud märkmeid. Mu sõbrad püüdsid mind toetada. Selle tulemusena seisid ka nemad silmitsi vihakõnega…

Minu vanemad, vanaema ja vend ei saanud seda teada. See hirmutas mind kõige rohkem. Saabus aeg, mil kõik peale nende teadsid minu seksuaalsest sättumusest. Kujutasin ette, kuidas koolikell seda teavet kuulutab… Kui ma kuulasin raadiouudiseid või vaatasin televisioonis LGBT-vastaseid meediarünnakuid, tundsin end veelgi hullemini, olin lõksus. Ma elasin maailmas, mis keelas mul teistest erineda.

See olukord viis minust, teismelise tüdrukuna välja kogu elujõu Ma olin alati see, kes seisis nõrgemate eest, aga siis ma muutusin erakuks. Peidusin oma tuppa ja kuulasin muusikat. Igal hommikul kodust lahkudes mõtlesin kooli minekule kui karistusele millegi halva eest, mida ma polnud ära teinud. Sõbrad toetasid mind, nad püüdsid mind lohutada ja naerma ajada. Aga see koolis valitsev õhkkond, isegi hoone tekitas iivelduse…tahtsin ära joosta…Ootasin kooliaasta lõppu.

Kõik muutus, kui mind võeti vastu suurlinna keskkooli. Linn ja suur kool andsid mulle vabaduse, anonüümsuse ja inimõigused.

Täna tean, et vältides teemasid, millega varem või hiljem kõik õpilased kokku puutuvad, tekitavad koolid nii alg- ja keskkool ühiskonnale suurt kahju. Kui mitmekesisuse teema (päritolu, seksuaalne sättumus, religioon) arutelu ja tunnistamine puudub koolist, siis see muutub tabuks. Teema vältimine äratab vihakõne ja homofoobia deemonid. Inimõigustest on võimatu rääkida ja neid mõista, kui ei arutata vähemuste õiguste ja iga inimese õiguste üle. Sest ühel päeval võib selguda, et sinu ümber tema, mina ja keegi veel – me kõik oleme vähemus…

Nagu mainisin, andis suurlinn ja keskkool mulle tagasi vabaduse ja inimõigused. Mul on suurepärased sõbrad ja suurepärased õpetajad. Tunnen end vabalt, keegi ei solva ega alanda mind. Kõnnin oma kooli koridorides nagu teised õpilased, kuna meil kõigil on õigus seal olla. Meid kõiki hinnatakse meie saavutuste ja teadmiste pärast… On raskeid hetki, eriti praegu, kui on käes pandeemia.

Kuid pildid minu kooliminevikust on täis õpetajaid ja klassikaaslasi sellest kohutavast koolist. Need on mälestused, mida ma tahaks iga hinna eest unustada… Aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi…

Kui ma oma kodulinna tagasi tulen, veedan enamus aega kodus, vanaema või sõprade juures. Ma ei käi üksi väljas, eriti arvestades, et minu linnast on saanud LGBT-vaba tsoon. Seda on 21. sajandil raske uskuda…

Ma mõlen enda ette, kas peaksin päevikut kirjutama hakkama, et mitte midagi unustada või ehk parem oleks unustada?