Laste uurimine

Laste arengu hindamisel saavad õpetajad kasutada põhiliselt vaatlusmeetodit ning kõrvutada saadud infot õppekavas eeldatud oskuste-teadmiste tasemega. Eelkõige väiksemate laste puhul on see mugav, sest see häirib lapse tavapärast rütmi ja tegevust kõige vähem ning uurija ei pea info saamiseks spetsiaalselt eriti pingutama. Siiski tuleb mõnikord kasutada ka teisi uurimisvõtteid, mille puhul on oluline saavutada kontakt ja panna laps koos täiskasvanuga tegutsema.

Selline vajadusega on sageli silmitsi spetsialistid, kes lapse õpetamisega tavapäraselt ei tegele ning kes peavad andma oma hinnangu tema arengutasemele. Nt on niisugused spetsialistid eripedagoogid ja logopeedid. Nende arvamust küsivad õpetajad laste puhul, kelle arengus on märgatud erisusi.

Seega tuleb ette olukordi, kus hindama peab võõraid lapsi ja püüdma väga piiratud ajaga saada kätte kogu vajalik info, mille põhjal lapse taset kirjeldada. See pole sugugi lihtne, sest lapsed ei pruugi olla eriti koostöövalmid ning neid ei saa motiveerida samamoodi nagu täiskasvanuid. Järgnevalt tulebki juttu laste uurimise spetsiifikast ehk sellest, mille poolest võib laste uurimine olla keerulisem kui täiskasvanute uurimine ning millega laste uurimisel peaks kindlasti arvestama.