Erivajadustega laste uurimine

Eakaaslastest oluliselt erinevate laste uurimisel peab lisaks eelpool käsitletud laste uurimise spetsiifikale arvestama ka lapse juures märgatud konkreetsete erisustega. Nt kui tundub, et laps ei kuule hästi, peab uuringut kavandades sellega kindlasti arvestama ja võtma lisaks ette samme, et kuulmist kontrollitaks spetsialisti poolt. Kuigi erinevate erivajadustega laste uurimisel on oma spetsiifika, võiks mistahes erivajaduse või selle kahtluse korral arvestada järgnevate asjaoludega: 

  • soovitav on küsitleda lapsevanemaid või õpetajaid, kes lapsega igapäevaselt tegelevad. See annab eelinfot lapse käitumise ja suhtlemise iseärasuste kohta, millega uuringul tuleb arvestada.
  • kui võimalik, siis alusta uurimist lapse vaatlusest tema igapäevakontekstis. Nii saad infot selle kohta, kuidas laps käitub tuttavates oludes – kuidas ta suhtleb täiskasvanute ja teiste lastega ning kuidas omakorda täiskasvanud lapsega suhtlevad. Seda infot saad kasutada selleks, et mõelda läbi, mis aitaks Sinul kui lapsele võõral inimesel luua temaga kontakti. Eelkõige on see vajalik kõne- või kommuniaktsiooniprobleemidega laste puhul, nt autismiga lapsed või kuulmisprobleemidega lapsed.  Samuti annab vaatlus infot lapse mänguoskuste ja  tegutsemise kohta laiemalt. Need teadmised aitavad valida vahendeid, mida uuringul kasutada.
  • valides uurimiseks ülesandeid, mõtle läbi, mida siis teed, kui need osutuvad lapse jaoks liiga raskeks või liiga kergeks. Kummalgi juhul ei saa kätte lapse tegelikku taset, rääkimata lähima arengu tsoonist. Just erivajadustega laste uurimisel on raske ette teada, millega laps võiks hakkama saada ja millega mitte, seetõttu on mõistlik planeerida uuring nii, et vajadusel saad ülesandeid lihtsamaks või keerulisemaks muuta.
  • kasutades mõnd standardiseeritud testi tuleb eelnevalt kaaluda selle sobivust erivajadusega lapse uurimiseks. Oma rangelt paika pandud reeglite tõttu ei pruugi selline test olla piisavalt paindlik, et sobituda lapse suhtlemis- või käitumisiseärasustega ning ei võimalda seetõttu tuvastada lapse tegelikke oskusi-teadmisi.
  • kuigi lapse eripäraga tuleb arvestada, ära pööra sellele liigset tähelepanu. Kohtle alati last kui kedagi, kellel on juhtumisi mingi puue, mitte kui puuet, kellel juhtub ka laps kaasas olema. Empaatia on küll oluline, kuid ära unusta, et laps ei taju oma puuet ilmselt nii, nagu Sina seda kõrvaltvaatajana tajud.  Arvesta, et puue ei ole alati kõige olulisem faktor, mis lapse elu mõjutab. Mõnikord võib suure osa probleemist moodustada just see, kuidas täiskasvanud lapse puudesse suhtuvad.

Üldiselt ei kujuta täiskasvanu juuresolek endast erilist probleemi, kui ta uuringusse omalt poolt ei sekku. Erivajadusega laste vanemad võivad karta, et laps ei näita end kõige paremast küljest ja uurija võib saada temast seetõttu kehvema ettekujutuse, kui laps vääriks. Seetõttu võivad vanemad kippuda last julgustama või abistama. See omakorda võib lapses tekitada tunde, et olukord ongi keeruline ja üksi siin vist hakkama ei saagi ning küllap ema/isa teab paremini, mida teha. Nii võib laps loobuda pingutamast. Et sellist olukorda vältida, võib vanemale enne selgitada, mis juhtuma hakkab ja millist käitumist temalt oodatakse. Samuti, et peale uuringut küsitakse ka tema nägemust lapse soorituse kohta. Vanema hirme võtab reeglina maha ka see, kui nad näevad, et uurija mitte ainult ei esita ülesandeid, vaid ka aitab ja juhendab last nende täitmisel.

Professionaalina peab uurija teadma, millised ohukohad erivajadustega laste soorituse tõlgendamisel esinevad ning mida võtta arvesse uuringut kavandades ja läbi viies.  Kui on teada, mis tüüpi erivajadus lapsel on või kahtlustatakse kindlat tüüpi erivajadust, siis saab juhinduda allpool toodud ideedest, mis põhinevad J.M.Sattleri raamatul “Assessment of children” (1992). 

Eelmine
Järgmine