Kuulmispuudega lapsed
 Meenuta! Milliseid raskusi tekitab lapsele kuulmispuue? |
Põhiliseks, millega kuulmispuudega laste uurimisel peab arvestama, on nenden suhtlemise iseärasused ja verbaalsed oskused. Suhtlemisviisi alusel jagunevad kuulmispuudega lapsed kaheks rühmaks – kurdid, kes suhtlevad viipekeeles ja kuulmislangusega lapsed, kes kasutades kuulmisabivahendeid suhtlevad sõnadega. Kurdi lapse uurimiseks on vajalik viipekeele oskus, kui seda pole, siis peab kasutama tõlgi abi. Kui pole päris selge, mida laps on võimeline kuulma, siis tuleks uurimisel kasutada väga erinevaid suhtlemisviise veendumaks, et laps saab juhistest aru ning on võimeline kaasa töötama – kõne, viiped, zestid, pantomiim, kirjutamine, sõrmendamine, joonistamine.
Potentsiaalsed ohukohad kuulmislangusega laste uurimisel
- Kuulmislangusega lapsed võivad käituda nagu tähelepanuprobleemiga lapsed – nad ei jälgi uurijat ega täida tema korraldusi, nad võivad tormata ruumis ringi ja uudistada seal erinevaid mänguasju, nad võivad jätta ülesandeid pidevalt pooleli jne. Seda juhtub enamasti siis, kui laps ei kasuta kuulmisabivahendeid, mistõttu temani jõudvad helid on lünklikud ja tekitavad temas segadust ning ta ei mõsita, mida temalt oodatakse.
- Kuulmislangusega laste käitumine võib jätta mulje intellektipuudest – nad ei pruugi mõista neile antud juhiseid ja võivad seetõttu tegutseda juhuslikult.
| Meenuta! Kuidas on omavahel seotud kuulmislangus ja vaimne võimekus? |
Soovitusi kuulmislangusega laste uurimiseks
Püüa välja selgitada, millisel tasemel laps kuuleb ja kuidas ta suhtleb (verbaalne kommunikatsioon või viiped). Küsi seda eelnevalt lapsevanematelt või jälgi last tema loomulikus keskkonnas. Nii saad infot laiemalt ka selle kohta, kuidas laps mõistab juhiseid erinevates tingimustes – üks-üheses suhtlusolukorras, kui ruumis on palju lapsi, kui lapsed räägivad läbisegi jne.
Enne, kui asud lapsega töötama, veendu, et tal on olemas vajalikud kuulmisabivahendid ning et need on töökorras ja sisse lülitatud.
Kuna kuulmislangusega lapsed toetuvad info hankimisel nägemismeelele enam kui kuuljad lapsed, siis peab sellega arvestama ka uurimissituatsioonis – lapsed võivad otsida oma soorituse õigsuse kohta vihjeid uurija näoilmest või liigutustest. Uurija peab olema teadlik oma näoväljendustest ja sellest, millist infot ta nende kaudu lapsele võib edastada. Ka kannatamatus võib näost päris hästi välja paista ning kuulmislangusega lapsed võivad selle kiirelt üles leida. Just kuulmislangusega lapsi uurides peab hästi läbi mõtlema, kas kiita võib ka õigete vastuste eest, sest kui seda ei peaks tegema, siis tuleb oma miimikat väga hästi kontrollida.
Kuigi kuulmislangusega lapsed võivad jätta mulje, et nad said juhistest aru, siis lähemal uurimisel ei pruugi see nii olla. Tagamaks seda, et laps võimalikult hästi korraldusi mõistaks, tuleb veenduda, et laps jälgib uurijat, mitte ei vaata juhiste andmise ajal kuhugi mujale. Kõnelda tuleb selgelt, optimaalse valjusega ja samas võimalikult loomulikult. Lapsega suheldes tuleb veenduda, et miski ei takistaks lapsel jälgimast uurija suuliigutusi – ära pane juhuslikult kätt või mõnd paberit suu ette ja veendu, et Su nägu oleks valgustatud, mitte et valgus langeb selja tagant.
Kuulmislangusega laste uurimisel on soovitav kasutada selliseid uurimisvahendeid, kus laps peab midagi füüsiliselt tegema, mitte suuliselt vastama. See näitab lapse tegelikke oskusi vahetumalt ja vähendab võimalust, et lapse vastused jäävad tema väheste verbaalsete võimete taha.
Standardiseeritud testide kasutamine võib olla problemaatiline, sest neis on enamasti väga suur osa verbaalsel infol – nii juhised kui vastamine on sageli verbaalsed. Kuuljate laste jaoks välja töötatud standardiseeritud testid ei anna õiget pilti kuulmislangusega laste võimetest, sest kui lapsed ei saa täpselt aru, mida teha või ei vasta seetõttu, et ei saa suuliselt kõnelda, siis ei väljenda tulemus mitte lapse tegelikke võimeid vaid väheseid verbaaleid oskusi. Põhimõtteliselt iga test, mis kasvõi osaliselt on üles ehitatud verbaalsele kommunikatsioonile, seab kuulmispuudega lapsed teistega võrreldes ebasoodsasse olukorda ning nende tulemused pole teiste lastega võrreldavad samadel alustel. Standardiseeritud testide kasutamisel tuleks muuta testi esitamise tingimusi – vähem sõnu, rohkem zeste, näidata ette, teha koos mõned näidisülesanded, lisada mõned trükitud sõnakaardid jne. Samas, kui standardiseeritud testi läbiviimise tingimusi muuta, siis tuleb arvestada, et ka lõppskoorid ei ole päris üks-üheselt võrreldavad testinormidega. See tähendab tegelikult enam sisulist lapse soorituse analüüsi.
