ZOOLOOGIARING
Zooloogiaringist 2008
Zooloogiaringist ja loodusest
kevad 2008
Zooloogiaringi algusajad
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest 1994. aasta sügispäevast, kui Aivo Tamm, minu tolleaegne bioloogiaõpetaja Tartu 10. Keskkoolis (praeguse nimega Mart Reiniku Gümnaasium), ütles ühe bioloogiatunni lõpus, et ülikooli zooloogiamuuseumis alustab tööd zooloogiaring ning esimene tund või kohtumine on plaanis sel ja sel kuupäeval. Kuivõrd bioloogiahuvi olin juba oma vanematelt pärinud, siis tundsin, et see info on vesi minu veskile ja otsustasin kohale minna. Alguses oli meid, loodusehuvilisi “kümnendikke” (kooli järgi), päris hulka, kuid paari kooskäimiskorra järel taipas enamik, et see pole ikka see ja rohkem oma nägu ei näidanud. Järgijäänud: mina, Radko ja Erger, pidasid vapralt vastu kuni keskkooli lõpuni. Põgenenud klassikaaslased asendati õnneks ruttu teistest koolidest pärit noorte loodusesõprade poolt.
Töörütm kujunes välja traditsiooniline: talvel veetsime põhilise osa ajast zooloogiamuuseumis ja sügisel ning kevadel tegime väikseid matku. Hiljem, keskkooli ajal (1996-1999) käisime mõned korrad ka talvel väljas. Lemmikkohtadeks kujunesid Laululava taguse tiigi ümbrus Emajõe ääres ja jõe vasakkaldal Kalmistu paljandi ja Kvissentali vahel olev tiikide ja kraavidega lammiosa oma rikkaliku elustikuga (vähemalt koolijütside silmis): veeselgrootud, rohelised konnad, linnud jne. Igal sügisel ja kevadel sai vähemalt korra käidud ka veidi pikematel õppekäikudel Tähtvere metsas ja Porijõe luhal.
Tubaste tegevuste kohal on kronoloogiline järjekord paraku sassi läinud, ent esimesel talvel tegelesime minu mäletamist mööda peaasjalikult zooloogia kooliprogrammiga ja õppisime määrama ja ära tundma tavalisemaid eesti loomi (nii selgroogseid kui selgrootuid). Järgmistel aastatel oli programm tõeliselt mitmekesine: tutvusime zooloogiamuuseumi kogudega (ka nendega, mis pole eksponeeritud), õppisime tundma ka vähemtavalisi (ja suisa haruldasi) loomi, määrama imetajate koljusid. Väga palju “mängisime” mikroskoobiga: tegime tiigiveest ja heinaleotisest preparaate ja uurisime neis sisalduvat elu tundide kaupa. Aeg-ajalt tekkis lausa väike võistlusmoment, kes leiab rohkem liike või märkab mõnd konkreetset liiki looma esimesena. Mingil perioodil keskkooli ajal oli lemmiktegevuseks ristsõnade ja viktoriinide-testide koostamine, „süüdi“ selles õhinas oli üks meie kätte sattunud arvutiprogramm, mis võimaldas väga hõlpsalt valikvastustega teste koostada. Muidugi läks testide ja ristsõnade koostamisel lahti võistlus, kes raskemad küsimused välja mõtleb, nii et ise siiski vastata oskaks. Ei saa öelda, et küsimuste väljamõtlemine ja neile vastuste otsimine silmaringi poleks avardanud. Mõnikord tutvustasid oma tegemisi ka teised zooloogiamuuseumi töötajad, eriti on meelde jäänud ühest kodukakust topise valmistamine (mille juures, tõsi küll, tuli rahulduda pealtvaataja rolliga).
Pärast viit aastat zooloogiaringis teadmiste kogumist ei tekkinud mul keskkooli järel ülikooli astudes erialavalikul hetkekski kõhklust: bioloogia. Bakalaureuseõpingutele järgnes magistrantuur ja praegu on pooleli juba doktoriõpingud. Huviobjektiks juba kooliajast linnud.
Pauli Saag, zooloogiaringi „veteran“
Ringi liige alates september 1994
Zooloogiaringist
Ma sattusin siia ringi 6. septembril 2000, siis olin vist 7. klassis ja millegipärast olen ma ikka veel siia jäänud. Kohal olen käinud küll vahelduva eduga. Alguses oli zooloogiaringi ruumideks üks hästi lahe punker kuskil tagaruumides teisel korrusel. Nooremad olijad seda aega enam ei mäletagi… Sel ajal kui mina selle ringiga liitusin, olid päris paljud aktiivselt huvitatud entomoloogiast ja nii hakkasin minagi putukaid püüdma. Päris korralikult sai end harida püügivahendite, putukate sirutamise alal ja nende määramist harjutada. Iga nädal sai paaril päeval pärast kooli kohe zooloogiamuuseummisse tulla ja põnevat loomade ja lindude kohta teada. Kõige rohkem on mulle meeldinud ikkagi need metsaskäimised, mida kevadeti ette võeti, ja ka kõik suvematkad. Esimesed paar aastat käisime me jalgratastega Lahemaal. Seal oli väga lahe. Millalgi hakkasime Elistvere loomapargis käima. Isegi ilveste toitmist sai lähedalt jälgida.
Zooloogiaringis on väga tore käia. Ilmselt olen ma siia jäänud eelkõige toredate inimeste ja sõbraliku atmosfääri tõttu. Ma küll ise eriti õppetöös väga aktiivselt kaasa ei löö, üritan ma ikkagi siin moraalseks toeks olla.
Martin Sauk, 20 a.
Ringi liige alates september 2000
Zooloogia ringis sai hakatud käima juba põhikoolis. See võis olla kuskil 7. klassis. Nüüd käin juba ülikoolis, kuid ringi tegevusest võtan ikkagi vahelduva eduga osa. Aastate jooksul on kujunenud tore seltskond, kellega on hea koos erinevaid ettevõtmisi korda saata. Kõige rohkem olen hakanud lugu pidama erinevatest väljasõitudest. Iga suvi toimub traditsiooniline rattamatk erinevatesse Eestimaa kohtadesse – hea võimalus talvel õpitut praktikas kasutada. Seda siis kas putukaid kollektsioneerides, loodust pildistades, kala püüdes, linde vaadeldes jne. Nädalas kahel korral toimub ka tavapärane õppetöö, kus iga kord pööratakse tähelepanu kindlale liigile, loomarühmale või loodusnähtusele. Seda siis õppematerjale lugedes, slaidiprogrammi või filmi vaadates ja vahest lihtsalt arutades. Zooloogia ringis käies olen aastate jooksul palju targemaks saanud ja vaatan metsas käies loodust hoopis teise pilgu alt. Olen leidnud ka palju uusi sõpru ja tuttavaid.
Harry Vähk 19 a.
Ringi liige alates november 2001
Zooloogiaringist.
Hakates osalema zooloogiamuuseumi loodusringi õppetöös ligi 5 aasta eest, polnud ma kindel, mida sellest oodata. Nagu iga uue otsusega elus, pole inimene sageli kindel oma otsuse õigsuses. Uute võõraste inimestega tutvumine pole sageli lihtne, ent siinne sõbralik atmosfäär veenis mind üsna kiirelt ümber. Kohalikud inimesed osutusid meeldivalt ekstravertseteks, muutes õppetöös osalemise nauditavaks kogemuseks. Siin korraldatud matkad ja loodusretked on olnud vaieldamatult toredaks vahelduseks igapäevasele režiimile. Uued tööruumid ja-vahendid, millele valmimisele ja omastamisele on kaasa aidanud Euroopa Liit, on heaks inspiratsiooniks zooloogiaalastele õpingutele, mis on kindlasti olnud suureks abiks kas või bioloogiaalastel viktoriinidel, olümpiaadidel või isegi tavalistes igapäevaolukordades. Võib öelda, et nimetatud koht on toredaks paigaks uute tutvuste loomiseks, huvitavate inimestega tutvumiseks ja teadmiste ammutamiseks.
Rudolf 18 a.
Ringi liige alates september 2003
Zooloogiaringist
Zooloogiaringi näol on tegemist suhteliselt odava võimalusega saada finantseeritud üsnagi paljud väljasõidud ja matkad erinevatesse huvitavatesse looduspaikadesse Eestis, näiteks üheks, justkui juba nooreks traditsiooniks kujunenud sihtkohaks on Alam-Pedja looduskaitsealal paiknev Palupõhja küla, ja seal vastloodud looduskool, mille tegemisel on kasutatud Euroopa Liidu projektide raames saadud rahasid, ja samas on käidud ka mitmesugustes muudes paikades, kuid, kusjuures korralduslik pool saab „ülevaltpoolt“ korraldatud, samas matka täpne marsruut ja üldisem sihtkoht on täielikult ringiliikmete valida, ja on samuti mõjutatav kõnni käigus, mille jooksul nii mõnigi kord saab näha erinevaid kodumaiseid loomi, sealhulgas metssigu, muidugi metskitsi ja rebaseid, rääkimata lindudest ning nende pesadest ja lihtsalt kuuldud linnulauludest, mille tundmine kevadises looduses võib anda täiesti uue teadmiste süsteemi, mida on võimalik vastaval ajal ka kontrollida, ja seeläbi veel kinnistada omandatud linnulaule, ning kuna zooloogiaring kui sõna kõlab nii mõnegi jaoks suhteliselt tähtsalt ja keeruliselt, annab see teatud, mõneti isegi olulise, boonuse selle nimel asjade ajamises.
Looduselamus
Eelmise aasta mai alguses sai esimest korda käidud pikemal retkel Muraka rabas. Kuna bussiajad klapivad täpselt nii, et hommikul vara saab esimese bussiga raba äärde Oonurme külla ja õhtul teise bussiga sealt tagasi, saab seal veeta täpselt laupäevase päeva valge aja. Rohkem busse mööda seda Tudulinna läbivat teed ei sõida. Bussist maha astudes oli kergelt sombune ja isegi vist tibutas, aga selline ilm vahetus kiiresti imeilusa päikesepaistelise ja tuulevaikse kevadilmaga. Puud olid nooris lehis, Tagajõe ääres, mille ääres kulges metsavahetee maanteest rabaäärse taluni, õitsesid varsakabjad. Tagajõe veed vulisesid, lammil tärkav luhahein oli noor ja mürkroheline, teeäärne niiske metsaalune oli täidetud tärkavate kevadtaimedega. Laulsid kevadised linnud, kõige enam kõlas rästaste laul, kuid mida lähemale rabale, seda enam oli vahest kuulda ka mudatildreid ja muid rabalinde. Teel rappa läbisime rabaäärse kuusemetsa ja palumänniku, kuid rabalindude hääled tundusid olevat ikka täpselt sama kaugel- kuskil väga eemal, raba kauge keskme kohal. Astudes välja raba serva palistavast männikust paistis kohe särav kevadpäike imeselgest taevast, mis saatis enamuse ülejäänud ajast. Pärast mõnda tundi väsitavat kõndi mööda vetruvat raba pinda, läbi paarimeetriste madalate mändidega kaetud osa, ja punakat tooni sammaldega osa, möödudes mustadest mudamülgastest, milledest mõni noorem oli veel kaetud helerohelise märja turbasamblaga, mõni vanem aga täidetud püdela süsimusta mudaga, möödudes selge, aga pruunika veega laugastest, mõne pruun turbane põhi läbi vee hästi näha, ja pidevalt kuuldes mängivaid mudatildreid, kes kogu aeg tundusid olevat sama kaugel, kuskil eemal, hajusalt üle kõige, avanes järjekordsest tihedamalt mändidega kaetud alast väljudes vaade laiale, kuid piklikule täiesti lagedale raba osale, kuskil keset mida peaks voolama Tümassoon. Ei kulunudki liiga kaua, kuni tuligi nähtavale selge ja külma veega kitsas ojakene, sätendamas maikuupäikese kiirtes, palistatud tumerohelise vesise turbasambla ja üksikute veetaimede kõrtega, veidi kaugemal tumepunase turbasambla laiad, siledad ja lausa kõva pinnana tunduvad mättad. Vesi oli ojas külm, ja kuigi nire oli imekitsas, tuli selle ületamiseks siiski püksid ja jalatsid jalast võtta, sest oja servad olid väga pehmed, ja põhi ei pakkunud tuge, sest pruunikat tooni turvas, mis helkiva veepinna alt paistis, lihtsalt heljus voolavas vees. Teisel pool oja oli veel mõnesaja meetri laiune riba täiesti lagedat raba, vasakul paistis kaugel metsaserv, vasakul jätkus Tümassoone omamoodi lamm silmapiirini. Edasi jätkus retk Muraka raba suurima laugastekomplekti, Pardilaugaste, poole, ja sealt mööda rabasaari tagasi. Vahepeal tuli läbida ka paari kilomeetri pikkune lõik väga püdelat madalate kollakate tarnade ja üksikute turbasamblamätastega kaetud madalsood, kus aeg-ajalt leidus vesiseid ja mudaseid laike ja igal sammul vajus jalg poolde säärde pinnasesse. Kui sellega ühele poole sai, tuli tee viimane lõik tagasi bussipeatusesse kiirel sammul läbida, et mitte viimasest bussist maha jääda.
Mark 17 a.
Ringi liige alates märts 2003
Zooloogiaringist
Zooloogiaring on selline huvigrupp, kus on koos kamp loomahuvilisi. Koos käime Tartus zooloogiamuuseumis. Kui on „hall argipäev“, õpime muuseumis kõiksuguseid elusolendeid, vaatame filme jms. Vahel võtame ette lühemaid matku Emajõe äärde või mujale Tartu ümbrusse. Aastas mõnel korral on meil laagrid. Viimased laagrid on olnud Palupõhja külas Alam-Pedjal või Elva ümbruses. Laagrid kestavad tavaliselt 3-7 päeva ja toimuvad nii suvel kui talvel.
Minu looduselamus.
Mul on päris hästi meeles üks varasuvine hommik Edela-Eestis oma maakodus. Ärkasin koos päikesega ja läksin hommikuks jalutama. Jõudsin välja ühele heinamaale, kus udu veel maadligi oli. Päike alles tõusis ja valgus mängis päris kaunilt. Hommikune linnukära oli päris tugev. Üle heinamaa rinnuni udus liikudes läksin metsaääre poole, kust ajasin üles põdrapere. Tagasi jalutades nägin kruusateel patseerivat metsisekukke.
Tõnis 16 a.
Ringi liige alates märts 2004
Ringina on tegu toreda kohaga ajaveetmiseks. Võimaldab õppimist või lihtsalt võimalust kodust minema saada. Hea võimalus mitmekesiseks olemiseks sõpradega.
Uku 16 a.
Ringi liige alates märts 2004
Zooloogiamuuseumi ringist
Seltskond on tore, igaüks mingil alal geenius. (Käib põhiliselt meie rühma kohta, kuid teistes rühmades on ka normaalset rahvast.) Tegeleme… (Mõelge ringi nimele.) Vahepeal käime laagrites, kõige toredamad on olnud meie rühma omad. Uku on lihtsalt mingi eriline geenius loodusteadustes, teised on ka, mina oskan ainult informaatikat, aga see ei loe. Peamine on lihtsalt lahe ja geenius olla, kuid mittegeeniused võivad ju hakata geeniusteks. Pikad juuksed ei tee ka paha, aga see on geeniuste puhul eeldus. Muud väga rääkida ei oskagi, omavaheline suhtlus on nagu kõige tähtsam, mitte niivõrd õppimine, aga see sõltub inimesest. Mõnel domineerib suhtlus, mõnel õppimine.
Heiki 14 a.
Ringi liige alates september 2004
Ühel kargel päeval pea aasta tagasi kulgesin sõbrannaga sisse Vanemuise 46 uksest, et suunduda esmakordselt zooloogiaringi. Olles eelnevalt kuulnud palju positiivset ei pidanud ma pettuma – seltskond oli täpselt nii tore ja tunnid huvitavad nagu mulle eelnevalt räägitud. Selle aasta jooksul olen loonud uusi tutvusi, mis toovad helgeid hetki igapäevaellugi – tuttavat naerusuist looduslast on tänaval ikka tore kohata; olen osalenud matkadel – mälestused hiivavad endiselt suunurgad kõrvuni. Lisaks sellele olen saanud palju uusi ja huvitavaid teadmisi loomade kohta – vastavas seltskonnas kuluvad need marjaks ära.
Viimane loodusjuhtum, mis meenub, on umbes nädal vana – sai öösel väikesele jalutuskäigule mindud. Kõndisin siis pimedas mööda teerajakest, kui järsku kuulsin endast paremal jooksukrabinat, mis lisaks sammudele pani tarduma ka südamekese. Jooksumüdinat sai kuulata päris mitu minutit, kuid pimedas ei olnud selle tekitajat võimalik näha. Tagasiteel kuulsin metsatukast huikeid ja selleõhtuse looduskogemuse lõpetas kodus kalli koera kallistamine.
Eveli 16 a.
Ringi liige alates veebruar 2007
Tavaliselt kestab zooloogiaring kuni 1 tund. Esimesed 15 minutit räägib Aivo mingist loomast ja näitab slaide. Siis vaatame filme, mis kestab 30 kuni 60 minutit. Mõnikord käime Emajõe ääres ja Toomemäel linde vaatamas.
Minu viimane reis koos zooloogiaringiga oli Palupõhja. Seal olime kaks päeva. Esimesel päeval nägime metssea karja, kus oli kuni 12 põrsast. See oli minu esimene kord, kui ma vabas looduses metssiga nägin. Sama päeva õhtul läksime veel metsa loomi vaatama. Järgmisel päeval läksime 2-tunnisele ringkäigule metsa, aga leidsime ainult loomajälgi. Lõpuks läksime rappa jalutama.
Kaspar 12 a.
Ringi liige alates september 2005
Ma sain zooloogiaringist 3. klassis teada. Üks mees tuli meie klassi. Tema nimi oli Aivo. Mulle hakkas siin meeldima, kuna siin on putukad ja palju loomi. Alguses me õppisime lihtsatest loomadest nagu kaamel ja kaelkirjak. Pärast tulid juba sellised loomad, millest ma ei teadnud. Hiljem tuli rohkem loomi siia muuseumisse, nagu kaks madu, konnad, palju kalu, küülik, hiired ja muud. Tuli palju inimesi juurde ja läks palju ka ära. Olen ka paljudes laagrites käinud. Kõige lõbusamad laagrid on talve- ja suvelaagrid. Seal oleme kas kolm või kaks ööd. Ükskord käisime Elisvere loomapargis. Mulle meeldisid kõik loomad, kes seal olid. Õhtul hilja, kui teisi külastajaid pargis ei olnud, läksime ilveseid vaatama. Enamus metsloomi on ju ööloomad. Ilvesed tulid meile päris lähedale.
Zooloogiaringis saab loomi ka kätte võtta. Kuid osad ei julge madusid ja ämblikke kätte võtta. Nüüd ma olen siin 3 aastat käinud ja kavatsen veel käia.
Läksime zooloogiaringiga Palupõhja. Me lootsime palju loomi näha. Alguses läksime vanasse koolimajja, kus ma ka varem käinud olen. See koolimaja oli renoveeritud ja selle nimi on nüüd Palupõhja looduskool. Läksime matkale kui ei olnud veel pime. Metsas oli porine ja külm. Me ei läinud teed mööda, me läksime metsast. Lagendikul ei näinud me kedagi. Otsustasime jõe äärest tagasi minna, kuid seal oli liiga porine ja me läksime tagasi. Siis nägime metssigu. Nad olid juhust kasutanud ja tulnud metsast välja. Nad olid päris suured ja ma olin rõõmus, et nägin seal loomi.
Raul 11 a.
Ringi liige alates september 2005
Zooloogia
Mind pani siia ema juba teises klassis, see tähendab, et praegu läheb mul zooloogiaringis kuues aasta. Alguses ma kartsin natukene topiseid, mis muuseumis on, aga nüüd pole enam hullu. Zooloogia on mind natukene targemaks ka teinud. Just nende loomade osas, kellest me muudkui räägime. Nendeks loomadeks on hunt ehk Canis lupus ja pöialpoiss ehk Regulus regulus. Kindlasti on see mind teinud tähelepanelikumaks, ma lihtsalt oskan nüüd õigesse kohta vaadata, et näha looduses seda, mida teised ei näe. Igatahes on need aastad toredad.
Johhanna Anett 14 a
Ringi liige alates oktoober 2002
Minu ema pani minu ja mu õe 6 aastat tagasi siia ringi.
Me õpime siin loomi ….
Looduselamus
Läksin metsa, nägin põtra (see oli ammu).
Helle 14 a.
Ringi liige alates oktoober 2002
Ringi tutvustus
Zooloogiaringis saab õppida uusi loomi ja siis vaatame filmi. Mõnikord saame ka mänge mängida ja muid asju teha. Me käime ka laagrites. Laagris käies, mänge mängides, filme vaadates, äraarvamiste ja muude asjade eest saab punkte. Punktide eest saab osta raamatuid ja madagaskari tarakane. Oktsionil saab müüa ja osta asju, punktide eest saab näiteks raamatuid, prepareeritud putukaid ja muid huvitavaid asju.
Helene 12 a.
Ringi liige alates september 2004
Zooloogiaring
Zooloogiaringis me õpime erinevaid loomi. Tunni lõpus me vaatame filmi. Tund kestab poolteist tundi. Filmi vaatamise eest saab punkte. Punktide eest saab loomi ja raamatuid. Vahel toimub seal laagreid ja õppekäike. Nende eest saab ka punkte. Siin on ka mitmeid elusloomi.
Ühel suvel, kui ma õega tiigis ujusime, pistis meie nina ees saarmas pea välja. Me ehmatasime, kuid ujusime ikka edasi. Nii ma ujusingi saarmaga ühes tiigis.
Liisi 11. a.
Ringi liige alates september 2005
Zooloogiaring
Zooloogiaring on tore koht ja siin saab palju nalja. Me õpime siin erinevaid loomi ja laagrites vahepeal ka taimi. Me õpime kõiki loomi. Imetajaid, putukaid, selgrootuid ja muid.
Tunnis on ka päris loomad, kes seal elavad puuris. Näiteks kääbusküülik Lontu, kannuskonnad, lehekonn, liivahiired, skorpion, tarantel, tarakanid, kuningpüüton, saare-roninastik ja krabi.
Tunnis vaatame me filme ja Aivo räägib meile sellest, mida me parasjagu õpime. Punkte saame me filme vaadates, laagrites käies ja ülesannetele õigesti vastamiste eest. Punktide eest saab osta raamatuid ja vahel hiiri või tarakane.
Mulle meeldib siin.
Kaisa Teele 11 a.
Ringi liige alates september 2005
Mina sain zooloogiaringist teada sõbra abil. Me oleme siin teinud igasuguseid huvitavaid asju. Kõige huvitavamad on ekskursioonid. Me sõidame erinevatesse Eesti kohtadesse. Oleme näinud palju loomi ja linde. Mina nägin ka esimest korda metssiga. Iga tund me uurime mingit looma ja vaatame filmi. Saab koguda punkte. Punktide eest saab osta asju. Vahepeal ka loomi. Meil siin on palju erinevaid loomi, näiteks maod, keda saab ka kätte võtta. Ma käin siin, et veeta aega ja õppida juurde. Soovitan seda kohta neile, kellele meeldivad uued kogemused ja teadmised.
Kohtumine grindaga
Sõitsime Tenerifel laevaga. Olime juba tund aega sõitnud ja siis ilmus kaugelt nähtavale uim, mis lähenes meile. Lõpuks ujus see mööda meie laevast. Ja siis saime aru, kes see oli, sest alguses pidasime seda mõõkvaalaks. Ta tuli läbipaistvast veest pinnale ning me nägime ta kõverat ilusat läikivmusta meloniga pead ja umbes 3-5 meetrist läikivat musta keha. Ta ujus pildistamise saatel minema. Ma olin väga rõõmus, sest olen eluaeg tahtnud vaala näha. Hiljem nägime veel 9-pealist karja koos pojaga. Terve kari magas seljad vee peal.
Olger 13 a.
Ringi liige alates september 2005
Loomaring
Ma käin Zooloogia muuseumi Loomaringis. Meil on küülik Lontu, meil on liivahiired. Mujal muuseumis on elusad punakõrv-ilukilpkonn, kuningpüüton, palju kalu, saare roninastik ja skorpion. Me vaatame ka filme.
Vapramäel
Ma läksin kord Vapramäele. Nägin oravat, kes kribis kiirelt puu otsa, rohkem ma teda ei näinud. Nägin pasknääri, kes kiirelt ära lendas, kuigi ma olin eemal, rohkem ma ka teda ei näinud.
Ott 9 a.
Ringi liige alates oktoober 2006
Zooloogiaringis me õpime loodust tundma ja me vaatame filme. Mulle meeldib zooloogiaringis see, et siin vaatame huvitavaid filme ja et siin on lihtsalt lahe.
Olin Saaremaal ühe linnu-uurijaga ja läksin mere äärde linde vaatlema. Ja siis nägin umbes 150 cm pikkust nastikut meres ujumas. Ta pistis pea vetikatest välja ja vaatas mind pikalt, siis ujus ta minema. Pärast kui koju läksin, nägin vaskussi. See vaatas mind veel pikemalt. Ja lõpuks nägin rästikut, kellele ma oleksin peaaegu peale astunud, aga ta ei teinud sellest välja.
Karl 11 a.
Ringi liige alates oktoober 2006
Zooloogiaring
Ma sain zooloogiaringist esimest korda teada, kui Aivo tuli kooli seda tutvustama. Ma tulin zooloogiaringi 4. klassis.
Zooloogiaringis on väga huvitav. Me õpime erinevatest loomadest, käime väljasõitudel erinevates kohtades ja siin on piisavalt igasuguseid loomi (näiteks liivahiired, küülik ja maod).
Looduselamus.
Ma ei suuda meelde tuletada. See on põhiline.
Mathias 11 a.
Ringi liige alates oktoober 2006
Kõik algas sellest, kui meile tuli uus klassijuhataja. Juhuslikult oli ta bioloogia õpetaja. Tänu temale sain teada zooloogiaringist. Esimene kord kui ringis olin, rääkisime koerlastest ja vaatasime huvitavat filmi. Peale filmi tutvusin põnevate loomadega. Need on madagaskari tarakanid, tarantel, küülik ja kaks huvitavat roomajat: kuningpüüton ja saare-roninastik. Hiljem läks asi veel huvitavamaks. Nimelt hakkasin käima väljasõitudel ja saime kasutada erinevaid abivahendeid (mikroskoop ja luubid ning välimäärajad). Mulle meeldib siin kõige rohkem vaadata väikeseid olendeid mikroskoobiga. Zooloogiaringi klass on varustatud arvutitega ja paljude loomaraamatutega. Veel on toredad oktsionid, kus saab spetsiaalsete punktide eest osta põnevaid prepareeritud putukaid. Ringi õpetaja Aivo Tamm on väga tore ja hea huumorimeelega inimene ning koostab igaks tunniks erineva materjali mingi põneva looma kohta.
Üllatav kohtumine väikese selliga.
Heitsin diivanile pikali ja äkki kuulsin krabinat, see kostus tugitooli tagant. Lükkasin tugitooli eest ja nägin väikest hiirt. Ta jooksis kiiresti diivani taha. Ma võtsin liblikavõrgu ja lükkasin diivani eest. Hiir jooksis teise tuppa, kuid ma sain ta liblikavõrku. Hiirekesel oli selja peal jutt. Hiljem selgus zooloogiaringis, et tegu oli juttselg-hiirega. Selline on minu lõbus kohtumine juttselg-hiirega.
Siim 12. a.
Ringi liige alates jaanuar 2007
Suurim looduselamus
Mina ja mu täditütar Stella sõitsime jalgratastega metsa vahel. Hakkas hämarduma ja meil läks kiireks. Ilmselt selle pärast me kaht metskitse ehmatasimegi.
Loomad sõid tee ääres rohtu, kui me käänaku tagant välja ilmusime. Võtsime hoogu maha, aga vanem loom oli juba võssa kadunud. Metskitsetall püsis paigal seni, kuni me hakkasime ratastelt maha ronima. Siis hüppas ka tema minema.
Anu 12. a.
Ringi liige alates september 2007
Sattusin zooloogiaringi, kuna vend (Kaspar) käis siin juba varem ja ta kutsus mind ka. Kuna mul looduse vastu pole midagi ja neljapäeval trenni ei ole, otsustasin tulla. Ei usu, et niipea siin käimise lõpetan. Lisaks on siin ka huvitavad väljasõidud ja laagrid.
Vabas looduses olen kohanud põtru, kitsi, metssigu ja pisemaid imetajaid ja ka linde. Metssea karja nägin ma Palupõhjas, olime seal looduslaagris. Põtru olen näinud autoteel ja kitsi maantee ääres.
Petteri 15 a.
Ringi liige alates jaanuar 2007
Ma sain zooloogiaringi kohta teada oma ema käest. Ta teadis sealseid töötajaid ja nii tulingi siia. Me teeme siin palju toredaid asju. Vaatame filme loodusest. Mõnikord käime laagrites ja õppekäikudel. Saame hoida käes mõndasi loomi. Mõnikord räägime täpsemalt mõnest loomast.
Kui ma väike olin, umbes 6 aastane, nägin nastikut. Ma kartsin teda väga. Ma ei teadnud, kas ta on mürgine või ei. Jooksin karjudes ära ja hakkasin nutma. Pärast rääkis isa, et ta ei ole mürgine. Selline oli mu esimene kohtumine nastikuga.
Herman 10 a.
Ringi liige alates september 2007
Ma sain zooloogiaringist teada internetist. Mulle meeldib zooloogias see, et siin saab loomi kätte võtta, filme vaadata ja internetis käia. Me saame ka nastikut ja püütonit kätte võtta. Nastik on natuke energilisem kui püüton. Kui madu käes on siukene limane tunne. Siin saab mõndasi loomi ka punktide eest osta.
Ma käisin maal Vastseliinas metsas. Me tahtsime minna järve äärde kopramaja juurde. Seal me nägime kobrast ojas ujumas. Nende jälgi on seal palju ja käike ka. Sealt natuke kaugemal on kopratamm.
Ingmar 10 a.
Ringi liige alates september 2007
MINA JA ARON OLEME ZOOLOOGIARINGIS JA ME VÄRVIME JÄÄKARUSID ROOSAKS
LAUR 8 A.
Ringi liige alates september 2007
Ma sattusin loodusringi nii, et Herman ütles, et see ring on üldse olemas ja et võiks käima hakata.
Ma olen näinud jänest. Siis nägin, kui ma vanaema juures olin ja me läksime surnuaeda. Rebast olen ka näinud, kui ma Tallinnast tagasi tulin.
Martin 11 a.
Ringi liige alates september 2007
Ma sain zooloogiast teada Hermani ja Ingmari käest. Mulle meeldib see, et siin saab mängida arvutiga ja saab palju loomadest teada. Ja üks asi meeldib mulle veel. See on ekskursioonid. Näiteks see ka, et ma saan siin teistega sõpradeks ja me mängime lõpus lauamänge ka.
Kui ma maal käisin suusatamas (kuskil 4 aastat tagasi), nägin ma oravat, kes hüppas puult puule. Ta hüppas umbes kahe meetri kaugusele. Ja mulle meeldis seda vaadata. Ja teine kord, kui ma käisin perega jalgrattamatkal, sõitsime metsa vahel ja me nägime kulli taolist lindu. Aga kui ma rattaga lähedale jõudsin, lendas ta minema ja siis me sõitsime edasi. Ja kolmas oli delfiinide kohta, kui delfiin tegi trikke ja hüppas umbes kahe meetri kõrgusele ja nad oskasid lahedaid hääli teha.
Indrek 10 a.
Ringi liige alates september 2007
Zooloogia
Mulle meeldib zooloogiaringis, et saab filme vaadata ja arvutit mängida. Siin on huvitavad matkad ka.
Ma sain ükskord kitsega maal kokku. Ta jooksis üle põllu nii, et ma ei saanud teda eriti lähedalt vaadata.
Carel Martten 10 a.
Ringi liige alates september 2007
MINA JA LAUR OLEME ZOOLOOGIARINGIS JA ME VÄRVIME JÄÄKARUSID ROOSAKS
ARON 8 A.
Ringi liige alates september 2007
Mina sain zooloogiaringi koha teada Indreku käest. Kui ta mulle sellest rääkis, tundus see väga huvitav. Siis tuli mõte, et võiks tulla ja proovida ära see tund. Loomulikult ma kartsin natuke ka. Esimene tund oli väga huvitav dinosauruste kohta. Kui esimene tund lõppes, mõtlesin, et hakkangi siin käima.
Metskits
Kui ma läksin maale autoga, siis ma nägin metskitse. Nägin kuidas ta jõi väikesest veekraavist vett, aga ma nägin teda ainult silmapilk, kui ta juba kadus. Ma nägin veel teist korda ühte metskitse. See oli siis kui ma tulin Peipsi äärest ujumast. Kui ma tulin tagasi, nägin metskitse üle tee hüppamas. Ta hüppas 2 meetri kõrgusele. See oli väga lahe.
Jänku
Kui ma väike olin, läksin ühte metsa (nime ei mäleta) jalutama. Läksin koos emaga. Siis nägin, et miski kiire asi jookseb seal. Siis sain aru, et see oli jänes. Ta oli hästi kiire ja ta oli valget värvi. Teda oli raske näha, kui lumi oli maas. Siis ta kadus metsa ja oli kadunud.
Roland 11a.
Ringi liige alates jaanuar 2008
Kui ma zooloogiaringi tulin, siis ma ei tundnud siin kedagi. Me õpime siin loomadest ja natuke ka keskkonnast. Zooloogiaringis sain ma esimest korda käes hoida madu.
Tulin autoga ujumast ja märkasin, et jänes jooksis tee peal ja et ta oli jobu ja ei jooksnud teelt ära. Autol tuli hoog maha võtta, sest muidu oleksime jänesele otsa sõitnud. Olime juba üks kilomeeter sõitnud ja lõpuks tuli maantee ja alles siis otsustas jänes suunda muuta.
Meil on maakodus sarapuu ja sellel sarapuul käib orav pähkleid söömas. Meil on väga energiline kass, kes proovis oravat kinni püüda. Hoidsin kassi kinni ja mu vend ajas orava minema ja kass teda kinni ei saanud.
Sven 11 a.
Ringi liige alates jaanuar 2008
Madu vabas looduses
Nägin metsas madu. See oli nii, et mu ema pidas Laho järve ääres oma sünnipäeva. Läksin koos oma sõbrannaga mustikaid korjama, kui korraga roomas üks rästik mu jalge kõrvalt mööda. Olin ehmunud ja jooksin minema.
Karolin 12 a.
Ringi liige alates veebruar 2008
