APA viitamisstiil

APA stiil on loodud 1929. aastal Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni poolt eesmärgiga luua lihtne ja arusaadav reeglistik teaduspublikatsioonide struktureerimiseks ja vormistamiseks (What is APA Style, 2017). Käesoleval hetkel on kasutuses 6. versioon APA publikatsioonide loomise juhendraamatust http://www.apastyle.org/manual/index.aspx

NB! Käesolevas õpiobjektis on viited ja kirjed vormistatud veidi kohandatud APA stiilis, mis toetub eesti keele grammatika reeglitele ja tavadele. 

APA viitamisreeglid tuginevad autor-aasta süsteemile. See tähendab, et tekstisiseselt märgitakse ära kasutatud allika autori perekonnanimi ja selle loomise aasta: (Rogalevitš, 2017).

Viide tuleb lisada igale lõigule või lausele, mis ei ole töö autori enda kirjutatud või välja mõeldud või mille formuleerimisel kasutate teise autori mõtteid ja ideid. Lõigule viitamisel pannakse viide peale punkti; lausele viitamisel lisatakse viide lause lõppu, enne punkti või lause keskele, olenevalt teksti formuleerimisest (Ainsaar, 2016), näiteks:

1. Teadlaste arvates ei huvita hindajaid sisu kvaliteet, pigem on nad orienteeritud mõõdikutele (Uustalu, 2013).

2. Uustalu (2013) mainib, et teadlaste arvates ….

3. 2013. aastal kirjutas Uustalu, et …..

Tsitaadi puhul tuleb välja tuua ka lehekülje number, kust tsitaat pärineb. Number lisatakse aasta järel, eraldades see kooloniga:

Uustalu (2013:15) ütleb, et “…..”. Lehekülje number saab olla eraldatud ka komaga: Uustalu (2013, lk 15) ütleb, et “…”.

NB! Ei ole vahet, kas tsitaat pärineb paberväljaandest või veebilehelt, viidata tuleb igal juhul! Veebilehe puhul tuleb samuti märkida autor ja aasta (kasvõi lehekülje viimane uuendamise või vaatamise aasta).

Kui materjali autor ei ole märgitud, tuleb viidata selle pealkirjale ja aastale. Uurige siiski allikat hoolikalt, autorina saab märkida ka asutust või veebilehe omaniku.

Allpool väike ülevaade kahest võimalikust tekstisisese viitamise stiilist erineva autorite arvu ja liigi puhul.