MOOC: Söömisest, joomisest ja informatsioonist
1.2. Makrobioelemendid
Essentsiaalsed makrobioelemendid
Element |
Ca2+ |
K+ |
Cl– |
Na+ |
Mg2+ |
Biofunktsioonid |
Levinuim bioelement, luude ja hammaste koostises, vere hüübimine, lihaskontraktsioon |
Membraani-potentsiaali tekitamine ja säilitamine, vere osmolaarsuse regulatsioon, ensüümide aktivatsioon |
Inimkeha keskne anioon. Osmoregulatsioon, hape-alus tasakaal, membraantransport |
Membraani-potentsiaali tekitamine ja säilitamine, vere osmolaarsuse regulatsioon, ensüümide aktivatsioon, hape-alus tasakaal, veevahetus, membraantransport |
Ensüümide kofaktor, DNA/RNA süntees, valgusüntees, biomembraanide stabiliseeerimine |
RDA Imik (mg) |
200-550 |
400-950 |
200-500 |
150-500 |
45-80 |
RDA Mees/Naine (mg) |
1000-1200 |
2500-3500 |
1600-2300 |
1300-2300 |
300-400 |
Allikad |
Piimatooted, kala, lihatooted |
Rosinad, aprikoosid, banaanid |
Keedusool |
Keedusool |
Aedviljad, piim, õunad, kala, liha, idandid, teraviljad, sibul, pähklid |
Imendumine |
Peensool, jämesool |
Peensool |
Peensool |
Peensool, jämesool |
Niudesool, jämesool |
Defitsiit |
Krambid, liigeste valulikkus, osteoporoos |
Närvivalu, lihaskoe energia defitsiit, eluohtlikud südamearütmiad ja südame seiskumine |
Seedehäired, iiveldus, hammaste lagunemine |
Kaalu langus (vedelikukaotusest), isutus, oksendamine, gaasid |
Neuromuskulaarse funktsiooni häired, närvilisus, depressioon, lihasnõrkus, südame arütmia |
Liigsus |
Luude ja kudede kaltsifikatsioon, väsimus, häired närvi- ja lihaskoe talituses |
Eluohtlikud südamearütmiad ja südame seiskumine |
Nõrkus, segadusseisund |
Tursed, vererõhu tõus, kehatemperatuuri tõus |
Oksendamine, kõhulahtisus, kuumalained, bradükardia, hüpotensioon, punetus |
POT (mg) |
2000-2500 |
3-5 g |
3,5-5 g |
20-30 g |
500-650 |
Kaltsium (Ca)
Biofunktsioonid inimkehas
Kaltsium on levinuim makrobioelement inimkehas (umbes 1,2kg). Ligikaudu 99% on luudes (lahustumatud Ca-fosfaadid tagavad luude tugevus). Hammastes on teda umbes 7g, kehavedelikes 1g. Ioonne kaltsium (Ca2+) osaleb vere hüübimisprotsessis, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, signaali ülekandes, vere osmootse rõhu tagamises.
Vajadus
Kaltsiumi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanule on 1000…1200 mg. RDA on ööpäevane kogus, mille peaks saama toiduga ja mis on piisav katmaks vajaduse 97…98% tervetel inimestel tasakaalustatud segatoidu korral.
Toodud piirides sõltub kaltsiumi vajadus kehakaalust, füsioloogilisest seisundist, east (lapseiga vajab teda luude intensiivse kasvu tõttu eriliselt). Intensiivne lihastöö, stress, depressioon, suitsetamine tõstavad toidukaltsiumi vajadust.
Allikad ja imendumine
Umbes 80…85% kaltsiumist saadakse piimatoodetest (klaasis piimas on teda 240…280mg; juustude puhul jääb ta vahemikku 500…1200mg 100g kohta). Hästiomastatavat kaltsiumi annavad ka kala ja lihatooted. Kaltsiumirikkamad on spinat, rooskapsas, aeduba, petersell, kaalikas, teraviljasaadused jt, kuid sealt on kaltsiumi kätte saamine raskem. Ca imendumise/omastamise antagonistid on oksaalhape, fütaat, kiudained, rohke aspiriin. Oksaalhape (spinatis, rabarberis, jne) annab kaltsiumiga lahustumatuid ühendeid (neeru- ja sapikivide komponendid). Suhteline fütaadirohkus teraviljasaadustes pärsib nende kaltsiumirohkuse mõju. Imendumine (20…40%) toimub nii aktiivtranspordina (peamiselt peensooles) kui ka passiivselt (jämesooles). Seda soodustavad happeline keskkond, vitamiinid D, C, Mg, fosfor, küllastamata rasvhapped, laktoos, aluselised aminohapped (viimased annavad kaltsiumiga komplekse). Kuna fosfor, Mg, Mn ja vitamiin C kuuluvad luukoe maatriksisse peab arvestama nende osa Ca imendumises/omastamises. Kui toidus on Mg väga vähe, siis Ca rohkel manustamisel tema kasutamine häirub: kaltsium ladestub lihastes, südamelihases, neerudes (neerukivid).
Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine
Kaltsiumi tase veres on rohkete biofunktsioonide tõttu täpselt reguleeritud ja normaalsel söömisel defitsiiti ei teki. Kestev mõõdukas kaltsiumi defitsiit võib tingida krampe ja liigeste valulisust, ka pulsi aeglustumist, unetust, jalalihaste jõu nõrgenemist, kasvuhäireid, ärrituvust. Sügavama defitsiidi puhul (nt toidukaltsiumi hulk pole kestvalt piisav) tekib luude kõhetumine-nõrgenemine, arteriaalne hüpotensioon, osteomalaatsia (luude pehmumine, häirub luude mineralisatsioon), osteoporoos (luude urbsus/pooristumine, luude massi vähenemine mahu kohta arvestatuna), tetaania (lihaskrambid). Pidevalt rohke kohv või alkohol viivad osa kaltsiumi uriiniga välja. Kaltsiumi adekvaatne lisamanustamine võiks toimuda järgmiste haiguste/häirete puhul: jalalihaste krambid, luude valulisus, igemete veritsus, hemorroidid, reuma, alkoholism, vinnlööve, rasedusega kaasnev hüpertensioon, piimaproduktide alatarbimine, naha kahjustused/põletused (viimasel juhul koos vitamiin A-ga), peale kirurgilisi operatsioone, maohaavand (tal on antatsiidne ehk maosisaldise happesust vähendav toime).
Kaltsium on fluor-tingitud mürgistuste antidoot. Antatsiidallergiate ja neerukivide puhul on kaltsiumi lisamanustamine vastunäidustatud.
Liigsuse kliinilised markerid
Kaltsiumi päevase ohutu totaalkoguse (see on toiduga saadud kogus pluss lisamanustatu, mis kestval manustamisel pole esile kutsunud ühelgi indiviidil probleemseid kõrvaltoimeid; kestev kasutamine tähendab seejuures 3…6 kuud) ülempiir on täiskasvanu jaoks hetkel 2000…2500mg. Kaltsiumi ja vitamiin D megadoosid põhjustavad hüperkaltseemia, millele järgneb intensiivne luude ja kudede (just neerude) kaltsifikatsioon (kaltsifikaadid ka kuseteedes). Kaltsiumi kestev liigsus häirib närvikoe (depressioon, väsimus, kontsentreerumisraskused) ja lihaskoe talitlust, suurendab vere hüübimist, häirib tsingi omastamist luukoe rakkude poolt.
Naatrium (Na)
Biofunktsioonid inimkehas
Inimkehas (70kg) on seda 100…110g. Tema normaaljaotuse (rakuväliselt 8…20 korda rohkem kui rakus) tagab Na-pump. Naatriumi ja kaaliumi koostöös täidetavad ülesanded on: a) Na-pumba loodud naatriumi- ja kaaliumigradiendid rakusisu ja rakuvahelise ruumi vahel on membraanipotentsiaali tekitamise kaudu närvikoe ja lihaskoe talitlusaluseks; b) vere osmolaalsuse regulatsioon; c) hape-alustasakaalu hoidmine; d) normaalne veevahetus; e) membraantranspordi (ka imendumise) tagamine; f) ensüümide (nt Na-pump) aktivatsioon.
Vajadus
Naatriumi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanule on 1300…2500 mg. Neis piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, kliimast. Täiskasvanu vajab päevas 20…35mg naatriumi keha kilogrammi kohta. Keedusoolana on see 70 kg inimese puhul 3…6g. Teelusikatäis soola (umbes 5g) sisaldab umbes 2g naatriumi.
Allikad ja imendumine
Tarbitud soolast on suur osa varjatud iseloomuga (pagaritooted, margariinid, juust, vorst, konservid, puljongikuubikud, liha- ja kalatooted). Soolatarbe üldstruktuur: umbes 10% tuleb naturaalsetest toiduainetest, 50% lisab toiduainetetööstus, 40% langeb tarbija arvele (toidu valmistamine). Taimedest sisaldavad naatriumi suhteliselt rohkem kõrvitsalised, mädarõigas, mitmed maitsetaimed. Na imendub peensoolest ja kõige paremini jämesoolest. Na imendumist/omastamist soodustab vitamiin D, väga valkuderohke toit häirib aga mõnevõrra Na imendumist.
Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine
Naatriumi puudust tasakaalustatud segatoidu tarbimisel ei teki. See võib mõnikord ohustada kauaaegseid taimtoitlasi (süüakse vaid taimi), sest taimedes on vähe naatriumi ja rohkesti kaaliumi. Ajutine defitsiit võib tekkida ränga oksendamise, diureetikumide, kõhulahtisuse, rohke higistamise ja vee megatarbimise puhul. Defitsiidi tunnused: kaalu langus, isutus, oksendamine, gaaside kuhjumine seedekulglas, aminohapete ja monooside imendumishäired. Kestva defitsiidi puhul tekivad lihaskrambid, reumaatilised nähud ja ilmselt ka närvivalu (neuralgia). Lisamanustamine võib osutuda vajalikuks kauakestva taimtoitluse, kestva ränga oksendamise ja kõhulahtisuse puhul. Adekvaatne manustamine võib olla vajalik diureetikumide kestval kasutamisel, neerupealiste teatud vähivormide puhul, ränga kestva emotsionaalse stressi puhul, postoperatiivsel perioodil, Addison tõve puhul.
Liigsuse kliinilised markerid
Neerud suudavad ööpäevas eritada 20…30g soola. Suurem kogus on otseselt ohtlik. Na liigsus põhjustab jalgade, näo turset ja kaaliumi ülemäärast eritumist uriiniga. Tema liigsus häirib rakkudes ioontasakaalu, rakku jääb rohkem ka kaltsiumi. Ca2+ sisalduse suurenemine veresoonte seinte silelihasrakkudes tingib nende kokkutõmbe, soonte valendik aheneb ja vererõhk tõuseb. Osaledes vee-ainevahetuses seob Na rohkesti vett.
Kui liialdada kestvalt soolaga, peetuvad kehas nii Na kui ka vesi. Vesi koguneb kudedesse, ka arteriseintesse (kaotavad osaliselt elastsust, ei laiene vastavalt füsioloogilistele vajadustele). Süda peab intensiivselt töötama pumpamaks verd läbi ahenenud soonte ning vererõhk tõuseb. Seetõttu on soolavaene dieet vajalik tursetega neeruhaiguste ja südamepuudulikkuse puhul. Keedusoola liigtarbimise ja hüpertoonia vahel on ökogeneetiline seos: NaCl pidev liigsus soodustab hüpertoonia teket vaid nendel, kellel on vastav pärilik eelsoodumus hüpertoonia tekkeks.
Kaalium (K)
Biofunktsioonid inimkehas
Inimkehas (70kg) on seda 130…170g, Ta on rakulise lokalisatsiooniga (30…45 korda rohkem kui rakuvälises vedelikus). Raku talitluse käigus rakust väljunud kaalium viiakse rakku tagasi Na-pumba abil. Kaaliumi ja naatriumi rollid on seotud (vt naatriumi teema).
Vajadus
Kaaliumi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanule on 2000…3500 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, kliimast. Oksendamine, kestev kõhulahtisus, rohke higistamine, diureetikumide kasutamine, kestev kurnav füüsiline tegevus tõstavad tunduvalt kaaliumi vajadust.
Allikad ja imendumine
Rohkesti on teda rosinates, aprikoosides, virsikutes, petersellis, selleris, kuivatatud ploomides, banaanides, teraviljasaadustes, päevalilleseemnetes, pähklites, suhteliselt rohkesti kalalihas ja piimatoodetes. Kaalium imendub peensoolest, imendumist/omastamist soodustavad Mg ja vitamiin B6. Alkohol on tema suhtes topelt antagonist, kuna ta soodustab magneesiumi väljutamist.
Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine
Kaaliumi puudust tasakaalustatud segatoitlastel ei teki (ta esineb paljudes toiduainetes). Teda väljutatakse uriiniga, märkimisväärselt ka higiga. Ülemäärane Na, kohvi, suhkru, alkoholi tarbimine, madal veresuhkru tase, laktovegetaarsus soodustab K väljutamist. Kaaliumi biofunktsioonide antagonistid on kortikosteroidid ja diureetikumid. Kestev ühekülgne söömine, kestev stress, seedetraktihaigused, suhkruhaigus, kortisooni, aldosterooni tarvitamine võib tekitada tema defitsiiti. Kortikosteroidid põhjustavad K väljumist ja Na kuhjumist (võib põhjustada arütmiat, skeletilihaste nõrkust). Kuna K defitsiit häirib glükoosi metabolismi, tekib lihaskoe energia defitsiit. Kaaliumi kestva defitsiidi puhul võib happeliste ühendite kuhjumine oletatavasti tingida teravat närvivalu (neuralgiat). Kaaliumi manustamine võib olla raviva efektiga järgmiste haiguste/häirete puhul: mõõdukas diabeet, arütmia, kõhulahtisus väikelastel, alkoholism, stenokardia, vinnlööve noorukitel, koliit väikelastel.
Liigsuse kliinilised markerid
Kaaliumi päevase ohutu totaalkoguse ülempiir pole selge (ilmselt on see vahemikus 3…5g). Liigsus-sümptomiks võib olla peensoolehaavand. Tõsine hüperkaleemia võib põhjustada südame seiskumise.
Magneesium (Mg)
Biofunktsioonid inimkehas
Inimkehas (70kg) on seda 19…30g. Rakus on teda umbes 10 korda rohkem kui rakuvälises vedelikus. Teda on rohkesti luudes (umbes 65% keha magneesiumist; osaleb rasvlahustuvate soolade koostises luukoe tekkes; rohkesti ka dentiinis) ja lihastes (20% keha magneesiumist). Ta on üle 300 ensüümi kofaktoriks. Mg tagab ribosoomide ja mitokondrite terviklikkuse, osaleb nukleiinhapete ning valkude sünteesil, rakuenergeetikas, stabiliseerib biomembraane (seostub fosfolipiidide laetud peagruppidega, inhibeerib fosfolipaas A2), moduleerib ioonpumpade, -kanalite ja kandjate tööd (seega ka signaaliülekannet ja Ca ning K taset rakus). Teda vajab närvitalitlus (närvikiudude stimulatsiooniläve tõstmiseks, sünaptilise ülekande regulatsiooniks) ja lihaskoe lõõgastus (mõjudes perifeersetele arteritele ja arterioolidele alandab ta üldist perifeerset resistentsust).
Vajadus
Magneesiumi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanule on 300…400 mg. Antud piirides varieerub kogus sõltuvalt kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist. Tema vajadust suurendavad rohke kaltsiumi, valkude, fosfori ja vitamiin D sisaldus toidus.
Allikad ja imendumine
Magneesiumi esineb rohkesti värskete aedviljade rohelistes osades, piimas, õuntes, kalalihas, lihas, idandites, teraviljasaadustes, õlirikastes seemnetes, sibulas, pähklites, peedis, sojaubades. Tarbitud magneesiumist imendub 30…45% (prevaleeriva passiiv- ja aktiivtranspordina) niudesoolest ja jämesoolest. Imendumine sõltub kaltsiumi, fosfori, parathormooni, kaltsitoniini ja vitamiin D tasemest veres. Tema omastamist rakkude poolt soodustavad vitamiinid B6 ja C.
Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine
Laialdase leviku tõttu defitsiiti tavaliselt ei teki. Siiski võib mõõdukas defitsiit talvel ja kevadel kujuneda. Esiteks, toidu tugev töötlus (küpsetamine jne) kõrvaldab oluliselt magneesiumi. Teiseks, tema imendumise/omastamise antagonistid on oksaalhape ja fütaat. Kolmandaks, liigne alkohol, kortikosteroidid ja diureetikumid intensiivistavad magneesiumi väljutamist. Magneesiumi defitsiit tekib diabeetikutel, kroonilistel alkohoolikutel, maksa tsirroosi, kroonilise kõhulahtisuse, kestva oksendamise, sooltehaiguste, pankreatiidi, neeruhaiguste, ateroskleroosi, süsivesikute kestva megatarbimise ning metaboolse atsidoosi puhul. Defitsiidi sümptomite hulka kuuluvad neuromuskulaarsete funktsioonide häired: närvilisus, depressioon, letargia, lihasvärin, lihasnõrkus, südame arütmia, emaka valulised kokkutõmbed raseduse lõppjärgus. Sügava defitsiidi puhul lisanduvad EKG muutused ja kõrge risk krampide tekkeks. Mg lisamanustamine võib olla raviva efektiga eeskätt järgmiste haiguste/häirete puhul: alkoholism, südame rütmihäired, suhkurtõbi, astma, ateroskleroos, hüpertensioon, eklampsia, kalduvus trombide tekkeks, raskesti paranevad luumurrud, epilepsia, psoriaas, jämesoolepõletik, kalduvus neerukivide tekkeks, vaimse arengu peetus. Ta hõlbustab B-kompleksi vitamiinide ning vitamiinide E ja C omastamist/kasutamist rakkude poolt ja on alumiiniumi antidoot.
Liigsuse kliinilised markerid
Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on 500…650mg. Tema toksilise toime varajased sümptomid on oksendamine, kõhulahtisus, kuumalained, bradükardia, hüpotensioon, punetus, unisus, nõrkus, kahelinägemine, kõnehäired (avalduvad tavaliselt kui tema totaaltase plasmas on 3,5…5mmol/l). Plasma väga kõrge (5…15mmol/l) Mg totaaltasemega kaasuvad kõnelemisvõimetus, hüporefleksia (nt puudub põlvekedra refleks), halvatus, hingamispeetus ja südameseiskus. Mg toksilisust võimendab hüpokaltseemia, hüperkaleemia ja ureemia. Mg toksilisuse efektiivne antidoot on kaltsiumglükonaat.
Kloor (Cl)
Biofunktsioonid inimkehas
Inimkehas (70kg) on seda 100…105g. Ta on rakuvälise lokalisatsiooniga (umbes 30 korda rohkem kui rakus). Klooriioon on inimkeha keskne anioon. Tema biofunktsioonid haakuvad naatriumi ja kaaliumi omadega. Koostöös tagatakse: osmoregulatsioon, hape-alustasakaal, membraantransport (sh ka imendumine) ja vedelike liikumine verest rakku ja vastupidi, rakkude normaalne membraanipotentsiaal. Kloori-ioonid on hädavajalikud soolhappe sünteesiks maos. Kloori soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 1600…2500 mg. Antud piires sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, elukoha kliimast. Kloori vajadus lahendub keedusoola tarbimisega.
Allikad
Naatriumi esineb küllaldaselt peaaegu kõigis toiduainetes. Igapäevasest soolatarbest on suur osa aga varjatud iseloomuga. Nii saadakse piisavalt NaCl valmis kujul tarbitavatest toiduainetest (pagaritooted, juust, vorst, margariinid, konservid, puljongikuubikud jne) ning kasutatavatest poolfabrikaatidest (liha- ja kalatooted). Lisandub toiduvalmistamisel ja söömisel lisatav sool. Inimeste soolatarbe üldine struktuur on järgmine: ligikaudu 10% tarbitavast naatriumist ja kloorist saame naturaalsete toiduainete koostises, 50% lisab toiduainetetööstus (töötlemistehnoloogia) ja 40% langeb tarbija arvele (toidu valmistamine). Taimedest sisaldavad naatriumi suhteliselt rohkem just maitsetaimed: küüslauk, till, seller, petersell ja mädarõigas.
Imendumine
Naatrium imendub kergesti maost ja peensoolest. Protsess vajab energiat ja selle võtmekomponent on Na-pump. Naatriumi imendumist/omastamist soodustab vitamiin D. Rohke soolasisaldus toidus, aga ka valkuderohke toit häirib mõnevõrra naatriumi imendumist. Naatrumi sisestumist toiduga peegeldab naatriumi hulk uriinis. Naatriumirohke toidu puhul on ekskretsiooni kiirus suur.
Defitsiidi kliinilised markerid
Keedusoola, sisuliselt naatriumi ja kloori puudust tasakaalustatud segatoitu tarbivatel inimestel ei teki. See võib mõnikord kujuneda probleemiks kauakestva absoluutse taimtoitluse (süüakse vaid taimi) harrastajatele, sest taimedes on vähe naatriumi ja rohkesti kaaliumi. Ajutine defitsiit võib tekkida räga oksendamise, kõhulahtisus, rohke higistamise ja vee megatarbimisel.
Allikad, imendumine, defitsiidi ja liigsuse kliinilised markerid
Kloori peamiseks allikaks on keedusool, tema defitsiiti ei esine. Tarbitud kloor imendub peensoolest ja ilmselt passiivselt. Rohke higistamise ja polüuuria puhul võib mõningane defitsiit kujuneda. Tema defitsiidi sümptomid on nõrgenenud lihaskontraktsioon, seedehäired, iiveldus, juuste kiirenenud väljalangemine, hammaste lagunemine. Kloori päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on oletuslikult vahemikus 3,5…5g. Kloori toksilisuse sümptomid on nõrkus ja segadusseisund.