3.1. Vesi

Selle temaatika omandamisjärgselt peaksite oskama analüüsida vee ülesandeid inimkehas ja seostama neid kliinilist tähtsust omava infoga.

Meeldejätmiseks:

• Veel on suur hulk elutähtsaid biorolle inimkehas
• Inimorganismi ainevahetusele vajalik puhas vesi on maitseta, lõhnata ning värvuseta
• Normaalse söömise ja joomise puhul rahuldab veevajaduse kaks…kolm klaasi vett ekstra juurde tarbituna

---

Vesi moodustab organismide hüdrostaatilise skeleti, olles vajalik nende kindlapiirilise kuju tek­keks (veesisalduse vähenemine on üheks põhjuseks kortsude tekkel vananeval nahal). Vett sisaldav liiges­võie vähendab hõõrdumist (kaitsefunktsioon, nagu pisarate tekegi). Veerikkas limas toimub viljastumine. Inimese loode areneb vesi­keskkonnas. Sellega väheneb raskusjõu mõju (kom­penseeritakse üleslükkejõuga) ning loode on paremini kaitstud mehhaaniliste ja termiliste mõjutuste eest. Vee olulisusele inimkeha talitlustes viitab biovedelike ja kudede kõrge vee­sisaldus: lümfis 89…90%, veres 83%, neerudes 81…83%, lihastes 74…75%, ajus 74…75%, maksas 67…68%, luudes 22…23%. Täis­kas­vanu (75kg) sisaldab umbes 45 liitrit vett: 31 liitrit paikneb intra­tsel­lulaar­selt ja 14 liitrit ekstratsellulaarselt (10,5 l rakkude­vahelises keskkonnas, 3,5 l  vereplasmas).

Vee vajadus

Vesi on toitaine. Seedi­mine, kehaainete sünteesid, kata­­bo­lism, meta­bo­lismi lõpp-produktide välju­­tamine, kehatemperatuuri regulatsioon, ainete trans­port inim­kehas on võimalikud vee osalusel. Pidevat varustatust veega peab silmas pidama. Veeta ei saa ini­mene elada üle nädala. Täiskasvanute öö­päevas vajatava vee hulk on 28…35ml/kg (75kg ini­mesel kulub ööpäevas 2…2,5 l vett;  millest keha toodab ise 0,3…0,4 l). Imi­kute vee­vajadus on 120…170ml/kg, 4…6 aastastel 75…100ml/kg. Imikute ja laste suurt veevajadust seletab nende veerohkus: vast­­sündinu (kuni 80% vett), laps (58…64%), täiskasvanu (48…60%).  Ühekuune inim­embrüo si­saldab vett umbes 90%. Rau­gad on vee­vaesed (üks põhjusi luude hap­rusele). Liigsest veest vaba­netakse eri­ta­misega. Ööpäevas eritub vett 1,0…1,5 l neerude, 0,4…0,5 l naha, 0,3…0,4 l kopsude ja 0,15 l soo­lestiku kaudu.

Vesi – miks ja kui palju?

Paljud tarbitavad vedelikud väärivad lugupidamist. Vesi on nendest number üks. Esiteks iseenda ülitähtsuse tõttu, sest inimelu on veeta võimatu. Teiseks, vesi on teiste vedelike, nt veri, piim, ülitähtis koostisosa. Kolmandaks, olles inimorganismi jaoks ülivajalik makrotoitaine (vt allpool vee biorollide arvukust inimkehas), ei anna puhas vesi kaloreid, erinevalt teistest jookidest.

Veemolekul on väike ja väga lihtne, vaid H₂O. Samas on vesi biokeemiliselt toitaine number üks. Inimkeha makromolekulid talitlevad veemolekulidega seostunult, läbiimbunult. See tagab nende õige ülesehituse, paigutuse ja töökindluse. Toiduainete seedimine, kehaainete süntees, biomolekulide lõhustumine inimkehas, ainevahetuse toimimine, selle lõpp-produktide väljutamine, kehatem­peratuuri regulatsioon, ainete transport kehas, meeleelundite talitlus jm pole võimalik vee osaluseta. Näiteks kaitseb vee suur soojusmahtuvus keharakke ülekuumenemise eest, sest vee temperatuuri muutmiseks ühe kraadi võrra tuleb rakendada küllaltki suurt hulka energiat. Vee hea soojusjuhtivus aitab rakusisest temperatuuri ühtlustada. Ka organismi tasandil on vee üheks ülesandeks termoregulatoorne roll (hoiab kehatemperatuuri 36…37 ^oC). Higistamisel on mitu ülesannet. Esiteks, säilitada soojuse äraandmisega püsiv kehatemperatuur: ühe milliliitri vee aurumiseks nahapinnalt temperatuuril 30 kraadi kulub 0,5…0,6 kcal soojusenergiat. Teiseks, higistamine osaleb ainevahetuses normaalselt tekkivate jääkainete kehast väljaviimisel. Higi koostises lahkub kehast mitmesuguseid mineraalsooli, uureat ja lenduvaid rasvhappeid. Viimased annavad koos rasu lipiididega nahabakterite toimel higile spetsiifilise lõhna, tagades ka naha nõrga happelisuse.

Veepõhised biovedelikud (veri, lümf jt) transpordivad aineid. Juba 6…8% veekaotus kehakaalust põhjustab ringehäireid: ringleva vere hulk väheneb, viskoossus suureneb. Veesisalduse vähenemisel on oma osa vananeva naha kortsude tekkes. Vee kaitserolli näited on hõõrdumise vähendamine (veerikas liigesevõie) ning ärritavate ainete, osakeste ärauhtumine ja lahjendamine (pisarad, sülg). Tajume maitsemolekule ja tunneme lõhnamolekule vees lahustunult, kõrvas muudetakse helivõnked vedelikuvõngeteks, millel põhineb kuulmisaisting. Elu järjepidevus on veest lahutamatu. Veerikkas limakeskkonnas toimub viljastumine ning ka embrüonaalareng toimub vesikeskkonnas. Lootevesi kaitseb loodet termiliste ja mehhaaniliste mõjutuste eest, takistab embrüo veekaotust, väldib kokkukasvamist lootekestadega; vesikeskkonnas toimiv üleslükkejõud vähendab embrüole toimivat raskusjõu mõju. Vee biorolle inimkehas pole võimalik asendada. Ja kõige selle juures on veemolekul tõepoolest vaid väike ja väga lihtne, vaid H₂O!

Ülituntu ja asendamatu kipub aga muutuma kultuslikuks. Nii tekkis ka veekultus, sest tegelikult on vesi veeäri veskitele: „Jooge üha rohkem ja rohkem vett!”. Võrgutatakse ka omapärase kuju või tooniga pudelitega, sest õrnsinises plastpudelis paistab vesi veelgi ahvatlevam! Meelitatakse villitud veele erinevaid maitseid andes: sidrunimaitselise, lume- ja soodamaitselise jms. Pane tähele: kogu see butafooria ei muuda aga veemolekuli enda kvaliteeti ega sisu inimkeha jaoks karvavõrdki. Võta teadmiseks: inimorganismi ainevahetusele vajalik puhas vesi on maitseta, lõhnata ning värvuseta.

Kultuslikkust püütakse usinalt ära kasutada! Igat sorti „veeinfot” tulvab koskedena! Internetis levitatavat vee päevakoguse hulka suurendatakse ja suurendatakse. Kuidas on siis lood tegelikult? Alustagem veeharimatuse kõrvaldamist.

Tuletame meelde, et koopainimene jõi vett vaid siis, kui tal oli janu, ja ei mingit klaasidega päevahulga mõõtmist! Tol ajal polnud klaasitaolist eset olemaski. Täpselt nii toimetasid ka esiemad-isad sada aastat ja isegi mõnikümmend aastat tagasi. Ja oh sa imet! Polnud neil mingit keha „kuivamise” kartust ega paljusid muid hädasid. Kas tõesti lased oma mõtlemisvõimetust totaalselt vesiloputada üha ulmelisemate pealesurutavate vee päevakogustega?

Üks vesine reklaam põhjendab vajadust juua päevas väga palju vett nii: inimorganism sisaldab ju 75…80% vett. See on aga libasõnum! Selline protsent vett on skeletilihastes, kuid täiskasvanu keha tervikuna sisaldab vett umbes 60%. Pane aga hästi tähele! Üle 15…20-protsendiline libatamine on vee puhul kaaluliselt väga suur kogus! Teine libasõnum on see, et sa pidavat jooma iga päev ekstra vähemalt 10 klaasi vett. See on umbes 2,4 liitrit vett! Täiesti sobimatu inimorganismi normaalsele ainevahetusele!

Teeme puust ja punaselt päevase veevajaduse selgeks. Täiskasvanud inimene vajab ööpäevas 32 ml vett iga kehakaalu kilogrammi kohta. Arvutagem! Kui kaalud 60 kg, siis on sinu organismi päevane veevajadus 60 x 32 = 1920 ml. Kuidas see kogus saadakse? Esiteks, päeva jooksul söödu ja joodu sisaldab rohkelt ka vett (nt 100 g värsket leiba annab umbes 42 g vett, 100 g kurki annab koguni 96…97 g vett; palju vett saab teest, mahladest, piimatoodetest jms). Seega: normaalse sööja puhul on söögi ja joogi arvelt saadav vee kogus 1100…1200 ml. Pane tähele! See kogus tuleb 1920 ml-st maha lahutada. Teiseks, 1920 ml-st tuleb maha lahutada ka inimkeha ainevahetuses toodetav vee kogus (300…400 ml). Seega: kui 1920 ml-st võtta maha söögi ning joogiga saadud vee kogus ja ainevahetuses toodetud vee kogus, siis jääb katmata 500…600 ml ehk paar-kolm klaasi vett! Jah, 2…3 klaasi tasuks vett päevas ekstra juurde juua! See kogus kehtib ka kui inimese kehakaal on 70 kg või 90 kg või 100 kg, sest siis on päevane toitude ja jookide kogus suurem, st seal tuleb ju vett vastavalt rohkem!

Oled nüüd vee asjus haritud ning näed ise, et soovitus juua 10 klaasi (umbes 2,4 liitri vett) päevas eraldi juurde on libasõnum ja loomulikult toob kellelegi raha sisse! Pealegi põhjustab sellise suure liigse koguse vee iga päev juurde joomine suuri probleeme. Sina seda ei tee, sest oled juba astunud esimese sammu olemaks normaalne jooja! Normaalne söömine ja normaalne joomine rahuldab ka keha veevajaduse.

Hoiduda tuleks aga ka pidevast janust. Janu on signaal, et pead kohe vett saama. See on olukord, kus tõuseb ringlevate kehavedelike (nt veri) tihedus, suureneb mitmete koostisosade sadenemine (kivitõbede risk!), aeglustub mõnevõrra ka ainevahetus. Inimkeha tasakaalustatud veebilanssi aitabki reguleerida ja säilitada janutunne. Janu tekke kolm põhipõhjust on:

• organism ei ole saanud vett piisavalt,
• organismi on viidud liiga palju mineraalsooli,
• organism on kaotanud liigselt vett.

Füsioloogiline vastusreaktsioon janutundele on vee joomine.

Kui nüüd küsiks veel kord kokkuvõtteks, kas peaks mingi koguse vett päevas ka ekstra jooma? Vastus: mõistlik on päeva jooksul aeg-ajalt pisut vett juua, et kokku tuleks paar-kolm klaasi päevas, väga soojal ajal klaas-paar rohkem.

Kas juua tavalist, mullitatud või lisanditega vett?

Valik on lai. Pudeldatud vesi on muudetud reklaami toel popiks ning joojale pakutakse erinevaid variante, näiteks kas võtta tavalise veega pudel või gaseeritud vesi vms. Villitud vesi küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga (0,3…0,4%), mis veega reageerides moodustab nõrga ja üsna ebapüsiva süsihappe. Moodustunud süsihappe (karboniseeritud vesi) pärsib bakterite paljunemist vees. Süsihappegaas tekitab kihiseva vee, mis tundub joomisel jahedamana, mõjub karastavalt, ergutab seedekulgla limaskesta ja seedenäärmete talitlust, tõhustab soolte peristaltikat ning soodustab toitainete imendumist. Enne hommikusööki joodud klaasitäis jahedat gaseeritud mineraalvett soodustab soolestiku tühjenemist ja võib olla abiks kõhukinnisuse puhul. Gaseeritud jookidega liialdamine pole aga probleemideta. Eralduv süsihappegaas mõjutab mao limaskesta. Rohke gaasisisaldusega vee joomine tekitab seetõttu kergemini näljatunnet, soodustab ka röhitsemist ja kõhupuhitusi. Kroonilise gastriidi ja mao haavandtõve puhul tuleks juua gaseerimata vett või lasta süsihappegaasil lenduda, valades gaseeritud vett korduvalt ümber ühest nõust teise, seda soojen­dades või segades.

Kas aga tekitab probleeme sellisest joogist saadud konservantne süsihappegaas (E290)? Tavakoguses mitte, sest see pole inimkehavõõras ühend ja seda tekitavad ka keharakud ise. Süsihappegaas on ainevahetuse normaalne lõpp-produkt, mille üks osa transporditakse veres lahustunult ja hemo­globiini kaasabil kopsudesse, kust see lõpuks välja hingatakse. Mingi kogus ainest on inimorganismi normaalseks elutegevuseks lausa hädavajalik mitmete kehas vajalike biomolekulide sünteesiks, süsihappegaas osaleb nii vere pH säilitamises kui ka kontrollib meie hingamiskeskuse talitlust.

Valida võib mitmesuguse mineraalse koostisega veevariantide vahel. Näiteks juua pudeldatud muutmata koostisega loodusvett, mis pärineb allikast või puurkaevust. Loodusveed on sõltuvalt geoloogilisest piirkonnast väga erineva keemilise koostisega. Teine võimalus on juua sooladerikkamat mineraalvett, mida on lahjendatud joogiveega sobiva keemilise koostise saamiseni ja mis maitselt on vastuvõetavam. Kolmas võimalus on tavaline joogivesi, mida on rikastatud soolade lisamisega, saamaks vajalik ioonkoostis. Neljandaks võib juua vett, kus loodusveest on mõned ühendid eraldatud, kuna neil on kas ebameeldiv kõrvalmaitse või on neid selles loodusvees liiga palju. Tihti on sildil info, millisest leiukohast ja kui sügavalt on vesi ammutatud, või on viited vee töötlemise (filtree­ritud, karboniseeritud) ja lisatud soolade (kaalium-, magneesium-, kaltsiumkloriid või naatrium-, kaaliumvesinikkarbonaat) info. Silti tasub uurida ja juua vastavat vett sõltuvalt olukorrast. Näiteks pärast väga tugevat higistamist sobib naatriumi- ja kaaliumirikkam vesi.

Normaalne jooja eelistab vähese naatriumisisaldusega vett, sest nüüdistoidust päeva jooksul saadav soolakogus kipub ületama organismi füsioloogilist naatriumivajadust. Mõistlik on juua perioo­diti ka pisut suurendatud kaltsiumisisaldusega vett, mis natuke panustab kaltsiumi saamisse. Ka pisut kaaliumi ja magneesiumiga rikastatud vee joomine on arukas, sest nüüdisajal on nende kahe bioelemendi vaegus lihtne kujunema.

Tootjad rikastavad pudeldatud vett mitmesuguste maitsetega. Alustati sidruniga, kuna sidrunimaitse on enamikule vastuvõetav. Tasapisi tulid välja ka teiste tsitruselistega (greip, apelsin, laim) maitsestatud veed. Nende maitset on veele lihtne anda: lisatakse tsitruseliste koorest eraldatud naturaalseid eeterlikke õlisid. Need õlikogused on tühised, seega on energiaannus vees minimaalne. Siit aga põhjendus, miks osal veepudelite siltidel on märge: 100 ml maitsestatud vett annab vaid 0,1…0,6 kcal energiat (tühine energiakogus, mis  tulebki maitselisanditest).

Et algsed maitsestatud veed võeti hästi vastu, hakati otsima uusi maitsevarjundeid, tähelepanu pöörati marjadele (pohl, jõhvikas) ning puu- (õun, pirn) ja köögiviljadele (arbuus). Levivad ka kombineeritud maitsed. Et vett veelgi ahvatlevamaks muuta, hakati seda ka vitaminiseerima. Lisatakse just B-rühma vitamiine, kuna

• vesilahustuvatest vitamiinidest kipub aeg-ajalt nappima just B-rühma kuuluvaid vitamiine;
• parema mõju saavutamiseks soovitatakse vitamiine tarbida teatud koostoimiva komplektina, sest B-rühma vitamiinid mõjutavad koostoimes mitmeid organismi elutähtsaid talitlusi.

Võib leida vett, millele on lisatud vaid askorbiinhapet (C-vitamiin). Üsna hiljuti juurutasid paljud tootjad tootmisse vitamiin karnitiiniga (B_T) rikastatud villitud vee. Mõningaid vitamiine on lisatud nii palju, et sajamilliliitrine veekogus võib sisaldada nt 15% täiskasvanule soovituslikust päevakogusest. Tootesildil peab olema täpne info, et vältida ohtu vitamiine üle tarbida. Lisaks sisaldavad nad konservante, tihti ka stabilisaatoreid jm. Normaalne sööja ja normaalne jooja ei vaja vitaminiseeritud vett.

Erilisanditega pudeldatud veed

Veetoodete omapärane rühm on nn near-water-tüüpi veed. Mõni aasta tagasi olid need veed (nimetatakse tihti ka maitseveteks), kõige kiiremini arenevam osa veeturust. Olemuselt on nende õigem koht pigem lahjade karastusjookide seas, kuid nii pakendinimetus kui ka kauplus paigutab need siiski villitud vete sekka. Jook on villitud toonitud (meeldivus!) pudelisse (roosa, sinine, roheline), lisatakse kas ekstrakte või essentse, mis annavad lisamaitse (maasikas, õun, sidrun, laim, apelsin jms). Tootele on lisatud kas suhkrut või tehismagustajaid ning mitmesuguseid mikrotoitaineid (vitamiinid, mikroelemendid). Need tooted võivad anda ka kaloreid (enamik üle 25 kcal 100 ml kohta), juhul kui magusaineks on suhkur. Suhkruga magustatud (suhkrukogus on 100 ml kohta vahemikus 5…6 g, mis teeb aga 500 ml kohta 25….30 grammi!!) vee joomisel suureneb risk kaariese kujunemiseks ning tõuseb oluliselt ka joogiga saadavate kalorite kogus. Suhkru olemasolu eeldab ka konservant naatriumbensoaadi (E211) lisamist. Tehismagustajatega rikastatud villitud veed kaloreid ei anna, kuid kui neid pidevalt tarbida, võivad põhjustada ainevahetusprobleeme. Naatrium­bensoaati, lisatud suhkrut jt selliseid ühendeid sisaldava vee jooja pole normaalne jooja. Kui veele on lisatud suhkrut ja maitseaineid, konservante, värvaineid, hulgi igasuguseid vitamiine, siis pole see enam vesi, vaid miksitud veetaoline ja mittemõistlik jook!

Mineraalveed

Mineraalvesi on põhjavesi, millel on mineraalsoolade, mikroelementide, gaaside, orgaaniliste ühendite jms rohke sisalduse või omaduste (radioaktiivsus, pH) tõttu teatud ravitoime. Mineraalvee raviomadusi tuntakse ammu. Kreeka legendid räägivad, et muinasvägilane Herakles ammutas vägilasrammu just mineraalveeallikates supeldes. Mineraalvesi narsaan tähendab Põhja-Kaukaasia rahva balkaari keeles jõumehe jooki (nart sana). Mineraalveeallikate kõrvale rajati antiikajal templeid, kus raviti samal viisil kui nüüdisajal: dieedi, liikumise, vannide ja sobiliku koguse mineraaalvee joo­misega. Aastal 1691 algas Eestis Koorkülas loodusmineraalvee raviotstarbeline kasutamine. Patsientidel soovitati juua mineraalveeallika vett ja keha tervistavasse lättesse kasta. Eestis müüsid mineraalvett eeskätt apteekrid, ka restoranipidajad ja jõukamad kaupmehed.

Loodusmineraalvete populaarsus tekitas ettevõtlikes inimestes tahtmise neid kunstlikult teha. XVIII sajandi teisel poolel suudeti juba enam-vähem matkida mitme tuntud mineraalveesordi keemilist koostist, kuid probleeme tekitas gaseerimine. Inglise loodusteadlane Joseph Priestley leidis lihtsa lahenduse: juhtis süsihappegaasi vette ja gaseeritud vesi oligi valmis. Sellel lihtsal leiutisel põhi­neb ka nüüdisajal gaseerimine, menetlust on aga põhjalikult täiustatud. Eestis kuulub kunst­mineraalvete esmavalmistamise au apteekritele (Tallinnas 1837 ja Haapsalus 1838).

Loodusmineraalvesi pakub raviks mitmeid võimalusi. Geoloogiliselt loetakse loodus­mineraalveeks põhjavett, mille ühes liitris on vähemalt üks gramm mineraalsooli ja millel on ravitoime. Eristatakse süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi-, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid mineraalvesi. Lisaks võivad mineraalveed gaasilise komponendina sisaldada ka lämmastikku, metaani ja väävelvesinikku. Klassikalist (geoloogilist) mineraalvett tarvitatakse joogiks tavaliselt lahjendatult, samuti vanni-, basseini- või dušiveena, klistiiri tegemiseks, kompressideks. Aerosoolses olekus ka inhalatsiooniks. Just soolakamad veed on kasutatavad vanniveena. Geoloogilistel mineraalvetel on üldiselt spetsiifiline ravitoime, sõltuvalt keemilisest koostisest ja füüsikalistest omadustest. Nii on kasutatud hoolika arstliku kontrolli all abivahendina rauarikast mineraalvett kehvveresuse ja menstruatsioonihäirete korral, sulfiidide- ja kloriididerikast mineraal­vett seedeelundite, sapi- ja kuseteede, maksa- ja neeruhaiguste puhul. Joodi- ja broomirikast vett on kasutatud mõnede südame- ja liigestehaiguste korral. Räniühenditest rikas mineraalvesi on teatud põletikuvastase toimega ja võimendab organismis detoksikatsiooniprotsesse. Radoonirikkad mineraalveed on leidnud kasutamist krooniliste liigeste­haiguste korral. Ravi puhul arvestatakse ka mineraalvee pH väärtust (tavaliselt 3…8), kasutamistemperatuuri (jahedatel tavaliselt alla 20 ^oC, kuumadel alla 45 ^oC), radoonist põhjustatud nõrka radioaktiivsust ja vee hüdrostaatilist rõhku. Need füüsikalised omadused on olulised just välispidisel kasutamisel. Naturaalsete mineraalvete kvaliteedile esitatakse rahvusvaheliselt täpseid nõudeid. Tähtsamad neist on:

• naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest, olles algupäraselt looduspuhas;
• mineraalsoolade koostis peab sellises vees olema stabiilne;
• nõutav on toidufüsioloogiline ekspertiis mineraalvee raviomaduste ametlikuks tunnistamiseks;
• villimine toimub tavaliselt otse leiukohas ja transportida võib naturaalset mineraalvett ainult pakendis, milles seda müüakse;
• naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse süsihappegaasi lisamist;
• naturaalne mineraalvesi peab olema mikrobioloogiliselt ohutu;
• naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud mineraalainete sisaldus ja millisest allikast vesi pärit on.

Müügil on ka mineraalvete asendajaid. Nüüdisaegne toiduainete tehnoloogia on mineraalvee mõistet laiendanud, mineraalveteks peetakse ka nõrga soolsuse, ravitoimeta ja kunstlikult valmistatud vett. Mineraalvee kaubastamises on võetudki suund sellele, et tugevate raviomadustega vett jaemüügiks ei villita. Kaubandusvõrgus ongi õige müüa sellist mineraalvett, mille tarvitamine ei mõju tervisele ja mida oluliste piiranguteta saab juua. Villitakse madala soolasisaldusega mineraalvett, eriti piiratakse just naatriumisisaldust. Üheks võtteks on ka kõrge soolsusega mineraalvee villimiseelne lahjendamine. Lisaks loodusmineraalvetele on müügil ka kunstmine­raalveed, mida oleks õigem lugeda kas lihtsalt põhja-, allika-, joogi-, puurkaevu- või lauaveeks. Allikavesi ei vaja koostisest lähtuvalt toidufüsioloogilist ekspertiisi. Klassikalist ravitoimet neil toodetel pole, sageli puudub etiketil ka keemiline koostis. Tegemist on tavalise, puhta ja graan­teeritud kvaliteediga pudelisse villitud ja tavaliselt ka gaseeritud joogiveega. Kunstmineraalvesi koosneb joogiveest, millele on lisatud kas sooladerikast loodusvett, merevett või erinevaid mineraalsooli ja süsihappegaasi. Loomulikult ei mõju sõna allikavesi või lauavesi joojale nii sisendavalt kui sõna mineraalvesi. See pole absoluutselt mikroobivaba (steriilne). Tavaliselt satuvad bakterid vette villimisel, seejärel nende arvukus mõnevõrra tõuseb ja stabiliseerub. Mikroobikoosluse kujunemisel ja säilimisel on oma mõju hoiutingimustel. Siit seletus, miks villitud vett soovitatakse hoida suhteliselt jahedas ja otsese päikesevalguse eest kaitstud kohas. 

Mida lugeda pudelisildilt? Villitud loodusmineraalveed jaotuvad soolsuselt kolme põhirühma. Esiteks, väga madala mineraalsoolade sisaldusega veed, milles on sooli alla 50 mg liitri vee kohta. Teiseks, madala ehk väikse mineraalsoolade sisaldusega veed (termin oligomineral). Neis jääb soolade sisaldus alla 500 mg/l. Kolmandaks, kõrge mineraalsoolade sisaldusega veed, milles soolade kogus ületab 1500 mg liitris vees. Etiketilt võib leida olulist teavet konkreetsete keemiliste elemen­tide või ühendite sisalduse kohta. Siinkohal mõned soovitused, mida tasuks tähele panna.

Naatriumivaene on mineraalvesi, milles naatriumisisaldus on alla 20 mg/l. Müügil on ka mineraalvee sorte, mis on peaaegu naatriumivabad (sodium free). Kõrge vererõhu puhul pole mõistlik naatriumrikast mineraalvett juua. Kõrge naatriumisisaldusega mineraalveteks loetakse neid, milles naatriumi sisaldus on üle 200 mg/l. Kaaliumi leidub teatud määral peaaegu kõikides mineraalvetes, oluline on aga selle kogus. Üsna rohkesti on seda kunstmineraalvetes, mõnes on kaaliumi sisaldus tõstetud isegi kuni 100 mg/l. Loodusmineraalveed eriti kõrge kaaliumisisaldusega ei hiilga (tavaliselt vaid 5…20 mg/l). Magneesium on tähtis bioelement, mille vajadust ka mineraalveed aitavad katta. Magneesiumirikasteks loetakse mineraalvesi, kus seda on 50 mg või rohkem liitri kohta. Et võiks rääkida rohkest kaltsiumisisaldusest, peab veeliitris seda olema vähemalt 150 mg. Paljud mineraalveed on rohke kloriididesisaldusega (liitris üle 200 mg).

Mikroelementide sisaldusele tuleks pöörata erilist tähelepanu, sest neid vajab organism sageli palju väiksemates kogustes, võrreldes mikroelementide sisaldusega mõne mineraalvee koostises. Näiteks väga fluoririkastes mineraalvetes on selle sisaldus umbes 3 mg/l, fluoririkasteks loetakse juba 1 mg/l sisaldusega mineraalvett. Suure fluorisisalduse tõttu peaks nende mineraalvete tarbimisel olema mõõdukas. Muidu võib sugeneda fluoroosi oht. Rauarikkad mineraalveed sisaldavad üle 1 mg rauda liitris. Kui rauda kaua ja ülearu tarbida, võib tekkida oht haigestuda nt südame- ja veresoonkonnahaigustesse.

Normaalse (tervisliku) joomise huvides tasub teada

On joojale soodne

• Erinevalt teistest jookidest ei anna vesi kaloreid, kuid on ülivajalik toitaine. Veeta suudab inimene elada vaid lühikest aega.
• Piirkondades, kus joogivee koostis on vilets või on kraaniveel ebameeldiv lõhn, maitse ja hägusus, on pudelitesse villitud vesi hädavajalik jook.
• Loodusmineraalveed on kaubad, millele ei tohi lisada E-aineid. Erand on mineraalvete karboniseerimine ehk süsihappegaasi (konservant, E290) lisamine.
• Kindla keemilise koostisega vee tarbimine aitab reguleerida organismi mineraalainevahetust. Eelistada tasuks suurema kaaliumi- ja madala naatriumisisaldusega vett, mis aitab organismist eemaldada liigset naatriumi. Liigne naatrium on seotud tursete ja geneetiliselt eelsoodumuslikel inimestel ka kõrgvererõhktõve suurema riskiga. Kaltsiumirikkad mineraalveed on üheks abivahendiks luude hõrenemise ehk osteoporoosi vältimiseks.
• Rohke higistamise korral on nõrgalt soolakas vesi parim jook, mis taastab ka organismist väljutatud soolade varud. Mineraalvett juues korvate higistades kaotatud vedeliku ja mineraalained.
• Klaas mineraalvett peletab hästi esmase näljatunde, kui söögikordade vahel tekib vastupan­damatu soov midagi näksida. Igati omal kohal on see abinõu saleduskuuri järgijatele, Paar klaasi vett päevas lisaks söögist-joogist saadavale veele on kindlasti kasulik. Pole aga mingit vajadust juua kümmet klaasitäit vett päevas.
• Mineraalvesi aitab ka toitu paremini nautida, sest toidu kõrvale tarbitud mineraalvesi teravdab ja võimendab maitseaistinguid.
• Pole võimalik leida jooja jaoks paremat janukustutajat, kui seda on puhas ja jahe joogivesi.

 Võib tekitada joojale probleeme

• Mineraalvesi üksi ei asenda ega korva täisväärtuslikku ja tasakaalustatud söömist.
• Ükskõik millise koostise ja toimega mineraalvee kontrollimatu järjekindel liigtarbimine toob kasu asemel kindlasti kahju, sest paljude mikrobioelementide üleküllus organismis põhjustab tervisehäireid.
• Seedekulgla haavandite all kannatavatele inimestele on gaseeritud jookide tarbimine vastunäidustatud.
• Pidevalt ülemäära vett tarbides koormate südant ja neerusid.
• Paljude lisandväärtustega villitud veed, eeskätt near-water-tüüpi joogid kuuluvad koostiselt pigem lahjade karastusjookide hulka, need omavad organismile analoogset toimet: annavad kaloreid, suurendavad kaariese kujunemise riski, sisaldavad tehislisaaineid, neile on lisatud konservante jms. Seepärast tasub asjalikul joojal alati uurida toote täpset koostist pudelisildilt.

LISAÕPPEMATERJAL:
Normaalne joomine, 2015, lk 11-22
Normaalne söömine, 2015,  lk 39-40