MOOC: Söömisest, joomisest ja informatsioonist

2.1. Vitamiinid

Selle temaatika omandamisjärgselt peaksite oskama analüüsida:

Mis on vitamiinid ja mis on nende biokeemilis-kliiniline tähtsus inimorganismi-põhise ja teaduspõhise informatsiooni alusel?
Mis on inimorganismi-põhiseid põhireeglid vitamiinide kohta?

Kolmandate osapoolte sisu nägemiseks palun nõustu küpsistega.

Meeldejätmiseks:

Vitamiinidel on kindel vajalik koht nii haiguste kompleksravi komponendina kui ka efektiivsete profülaktiliste komplekside komponendina
Vitamiinid pole ravimid ega üldiselt meeldevaldseks tarbimiseks mõeldud

Vitamiinide avastamise ajaloo olulisemad momendid on: 1880 Lunin – teaduslike eksperimentidega (Tartu Ülikoolis) hiirtel näitas esimesena, et peale teiste toidukomponentide (susivesikud, valgud, lipiidid, vesi ja mineraalained) on organismide elutegevuseks vajalikud veel mingid asendamatud ained. 1911 Funk – isoleeris riisikestadest preparaadi, millel oli raviv efekt beriberi suhtes. Kuna see ühend omas aminorühma, nimetas Funk teda elu amiiniks ehk “vitamiiniks” (la vita = elu). Ehkki mitmetes vitamiinides pole aminorühma, on nimetus süilunud. 1912 Hopkins, Funk – postuleerisid vitamiinide teooria: teatud spetsiifilised haigused (beriberi, skorbuut, rahhiit) tekivad spetsiifiliste faktorite (vitamiinide) puudumisel toidus.

Mis on vitamiinid ja kuidas inimene neid saab?

Vitamiinid on heterogeensed bioaktiivsed madalmolekulaarsed orgaanilised asendamatud mikrotoitained (inimkeha vajab neid väikestes kogustes). Nad on liitensüümide koensüümidena (ehituslik-funktsionaalsete koostisosadena) hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Koensüümse jt biofunktsioonide läbi ongi nad hädavajalikud inimkeha elutegevuses. Selgitagem vitamiine iseloomustavate märksõnade sisu inimkeha seisukohalt. Bioaktiivsus tähendab seda, et antud ühend omab regulatoorset efekti metaboolsetele protsessidele. Enamasti võib vitamiinide puhul kasutada mõistet eksogeensed (ained, mida ei sünteesita inimkeha rakkudes ja saadakse toiduga), kuid mõningase suhtelisusega, kuna:

mõningaid vitamiine sünteesib seedekanali mikrofloora kas piisavalt või osaliselt (vitamiin K, biotiin, pantoteenhape, niatsiin jt) ja vajadusel suudab inimkeha mõnda vitamiini ka ise sünteesida (Trp rohkuse puhul sünteesitakse temast niatsiin, naharakkudes toimub UV kiirguse mõjul vitamiin D3 süntees, vitamiin ubikinooni sünteesitakse ka inimkehas);
kui toidus on piisavalt antud vitamiini eelühendit (provitamiini), suudab organism ennast vastava vitamiiniga varustada (nt taimsetest karotenoididest sünteesitakse vitamiin A);
eksogeensus erineb ka liigiti (nt inimene, ahv ja merisiga peavad saama askorbiinhapet toiduga, koer ja rott aga ei pea saama).

NB! Arvestades ülaltoodud aspekte, oleks korrektne järgmine formuleering: inimene saab oma elutegevuseks vajalikud vitamiinid (sh ka mõnede vitamiinide eelühendid) totaalses enamikus seedekulgla kaudu. Nüüdisaja toidu valmistamise ja säilitamise tehnoloogiate ning inimeste eluviiside tõttu on vitamiinide põhiallikad inimkeha jaoks järgmised:

toit (annab põhiosa ja enamik pärineb toidu taimsest osast);
seedekulgla mikrofloora tegevus;
vitamiinpreparaadid.

Vitamiinide kohta öeldakse sageli asendamatud toitained, mis ei tähenda, et kõik asendamatud toidukomponendid oleksid vitamiinid. Nt asendamatud aminohapped pole vitamiinid. Erinevalt vitamiinidest kasutatakse neid rakus nii energiasubstraatidena kui ka otseste ehitusuksustena ning neid vajab inimkeha ka suures hulgas (grammides).

Aegajalt püüab keegi paigutada vitamiinide hulka mõnda suvalist ühendit. Selle taga on väga tugev finantshuvi, sest märksõna vitamiin ülituntus tagaks sellele ühendile kuulsuse ja müügiedu. Toonitagem: vitamiinide loetelu ei koostata suvaliselt, st nende hulka saab lugeda vaid neid orgaanilisi aineid, mis vastavad inimkeha seisukohalt vitamiinide määratluse põhipunktidele. Mingi ühendi olemasolu toidus mikrokoguses ei tee temast veel vitamiini. Kuni pole tuvastatud, et antud ühendi kestev puudumine põhjustab kindla häire kofaktori ja mingis muus konkreetses metaboolses funktsioonis, ei kuulu taoline ühend vitamiinide hulka.

Kuidas vitamiine klassifitseeritakse?

Nende ehituse heterogeensus on peapõhjus, miks klassifikatsiooni aluseks on lahustuvus lipiidides ja vees, ehk jaotamine rasvlahustuvateks ja vesilahustuvateks (tabel 1). Tuntakse üle 20 vitamiini. Rasvlahustuvate vitamiinide puhul märgib üks ja seesama täht väga sarnase ehituse ja sama toimega ühendite gruppi, mille üksikesindaja nimetus on vitameer (isoteel). Näiteks vitameerid A₁ ja A₂ jne.

Tabel 1. Vitamiinide klassifikatsioon ja põhiterminoloogia.

Tähis	Keemiline põhinimetus	Tähis	Keemiline põhinimetus
Rasvlahustuvad vitamiinid		Vesilahustuvad vitamiinid
A	retinoidid	B₁	tiamiin
D	kaltsiferoolid	B₂	riboflaviin
E	tokoferoolid	B₃, PP	niatsiin, nikotiinhape, nikotiinamiid
K	naftokinoonid	B₄	koliin
Q	ubikinoonid	B₅	pantoteenhape
		B₆	püridoksiin, püridoksamiin
		B₈	inositool (müoinositool)
		B₁₀,B₁₁	foolhape,folatsiin
		B₁₂	kobalamiinid
		B_T	karnitiin
		C	askorbiinhape
		H	biotiin
		N	lipoehape
		PABA	p-aminobensoehape

Kommentaarid tabelile. Tabel sisaldab vaid rahvusvaheliste nomenklatuurikomisjonide poolt üheselt aktsepteeritud vitamiine ja nende põhinimetusi. Seega: tabelis pole juba ammu kõrvalejäetud tähistusi ja nimetusi, samuti ka mõnede populistlike autorite meelevaldselt pakutud uusi ühendeid, mis tegelikult ei vasta inimkeha seisukohalt vitamiinide määratluse põhipunktidele (vt ülalpool)). Vesilahustuvate vitamiinide hulgas eristatakse B-grupi vitamiine (kõik tabelis B tähega tähistatud vitamiinid).

Miks tekib vitamiinide defitsiit?

Tabelist 2 näeme, et vesilahustuvate vitamiinide varud peavad vastu vaid nädalaid, rasvlahustuvate vitamiinide varud mõnevõrra kauem. Varudele vaatamata on hädavajalik vitamiinide igapäevane saamine seedetrakti kaudu.

NB! Vaid siis tagatakse varude piisav tase koerakkudes, mis on vajalik vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, varude taseme langusest põhjustatud mitmesugused subkliinilised kahjustused muudavad keharakud oluliselt tundlikumaks patoloogiliste häirete tekkevõimaluste suhtes. Teiseks, vaid varude piisav tase tagab keharakkudes antud vitamiini optimaaltaseme, mis on vajalik tema metaboolseteks funktsioonideks (sh koensüümne roll). Esmajoones just koensüümrolli tõttu tekitab vitamiinide defitsiit häireid metaboolsete protsesside kulgemises. Nad pole vastavas koensüümrollis teiste biomolekulide poolt asendatavad. Seega tuleb igasuguseid toitumisekstreemsusi kindlasti vältida. Kestva parenteraalse toitmise puhul tuleb ilmtingimata manustada vajalikke vitamiinpreparaate.

Vitamiinide defitsiidi tekkepõhjused on:

toitumuslik-olmelised: toiduainete defitsiit (nt nälgimine) ja tasakaalustamata ühekülgne toit, toiduainete vale töötlustehnoloogia, imendumishäired (alkoholismi korral, rasvavaese toidu pideval tarbimisel, rasvaasendajate kestval tarbimisel);
organismi haiguslikud seisundid ja ravimite tarvitamine: sapphapete vähesust põhjustavad haigused mõjutavad rasvlahustuvate vitamiinide imendumist; maksahaiguste puhul häirub rasvlahustuvate vitamiinide talletumine; soole mikrofloora kahjustused antibiootikumidega; raviainete toimed nende imendumisele ja metabolismile (nt mitmed tuberkuloosivastased ravimid tingivad B-grupi vitamiinide kõrgenenud vajaduse); anorexia nervosa; peensoole resektsioon;
füsioloogilised: vitamiinide suurenenud vajadus rasedatel ja imetavatel naistel.

Tabel 2. Vitamiinivarude ajalised piirid inimkehas.

Vitamiin A	1…3 aastat	Vitamiin B₅	2…4 nädalat
Vitamiin D	1…5 kuud	Vitamiin B₆	1…4 nädalat
Vitamiin E	1…4 kuud	Foolhape	1…3 kuud
Vitamiin K	?	Vitamiin B₁₂	1…3 aastat
Vitamiin B₁	1…3 nädalat	Vitamiin C	2…6 nädalat
Vitamiin B₂	2…5 nädalat	Biotiin	2…7 nädalat
Vitamiin B₃	2…5 nädalat

Kommentaarid tabelile. Tabelis toodud ajalised piirid sõltuvad teatud määral ka konkreetse organismi east, metabolismi aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, toitumisest, haigustest. Kõik vitamiinide defitsiidi põhjused (vt vastav teema) mõjutavad vitamiinivarude ajalisi piire organismis. Vitamiin K kohta usaldusväärsed andmed puuduvad, sest inimese seedekanali mikrofloora sünteesib seda vitamiini.

Vitamiinide ajutise mõningase defitsiidi korral tekivad hüpovitaminoosid: üldnähud (väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, peavalu, lihaste valu, südamepekslemine). Avitaminoos on aga konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel tekkiv konkreetne haigus (vitamiin C puhul skorbuut, vitamiin B₁ puhul beriberi jne).

Avitaminoos on spetsiifiline vaegtoitumishaigus (deficiency disease). Põhjuste alusel võib hüpo- ja avitaminoose liigendada:

a) alimentaarseteks (söömislikeks, primaarseteks): tekivad vitamiinivaese toidu puhul, alkoholismi korral jne (B-grupi vitamiinide avitaminooside põhjused ongi enamasti alimentaarsed);
b) metaboolseteks (sekundaarseteks): tulenevad vitamiinide metabolismi häiretest.

Mida peaks vitamiinide kohta kindlasti teadma?

Põhipostulaadid oleksid alljärgnevad:

vitamiinid on mikrotoitained ja kehas töötavate ensüümide koostiosadena mõjutavad nad otseselt ainevahetust ja on eluks hädavajalikud, neil on ka ensüümiväliselt olulisi toimeid, nt osa neist töötavad inimkehas antioksüdantidena;
nende kauakestev defitsiit on organismile kahjulik ja koguni ohtlik;
vitamiinid ei oma sisulist energeetilist väärtust, st nad pole energiapillid;
nad ei asenda teisi toitaineid, üks vitamiin ei asenda teist, nad pole rakkude ehituskomponendid;
vitamiinpreparaatide kestvad megadoosid (ületavad ööpäevas vajatavaid koguseid mitmekümneid kuni sadu kordi) on lõppkokkuvõttes kindlasti kahjulikud;
vitamiinide toime ei avaldu ainult akuutsete haiguste (skorbuut, beriberi jt) vältimises, vaid nende oskuslik, argumenteeritud ja indiviidi omapära arvestav kasutamine omab ka olulist profülaktilist toimet mitmete (eriti krooniliste) haiguste suhtes.
nende kasutamine haiguste ennetamise ja ravi eesmarkidel vajab korrektseid biokeemilis-meditsiinilisi teadmisi ja seetõttu asjatundlike arstide teaduspõhiseid soovitusi, mistõttu vitamiinide meelevaldne tarbimine pole kindlasti põhjendatud ja pikemas plaanis ka edukas;
kõikide vitamiinide puhul on teada nende teaduspõhised päevased ohutud totaalkogused, mis pole põhjustanud kahjulikke kõrvaltoimeid.

Vitamiinpreparaatide kasutamisest

Objektiivne, põhjendatud ja reaalset väljundit tagav otsus vitamiinpreparaadi kasutamiseks eeldab biokeemilis-füsioloogilisi tippteadmisi vitamiinidest ja inimkeha metabolismist ning erapooletult läbiviidud kliiniliste uuringute põhjal saadud info arvestamist. Kahjuks on vitamiinide valdkonnas palju infomüra. Termini “vitamiinid” ülituntus annab ju selleks rohkeid võimalusi. Nii esineb nende meelevaldset kiitmist või meelevaldset mahategemist erinevates allikates ja üsna tihti mõnes valdkonnas autoriteetsete, aga vitamiinide valdkonnas asjatundmatute isikute/huvigruppide poolt. Selgitagem lühidalt, mis peaks olema korrektse tegutsemise põhialuseks!

Vitamiinpreparaatide kasutamise vajadus paraku kasvab, arvestades nii elukeskkonna edasist vaesustumist kui ka üha suurenevat kokkupuudet igasuguste tehisühenditega. Seda kinnitavad need huvikonfliktidest vabad rahvusvahelised teadustööd, kus õige, süsteemne ja kompleksne lahenemine (kasutati vitamiini sobivat isomeeri, manustati biokeemilis-füsioloogiliselt põhjendatud õige toimeannus õigel ajal, protseduur kestis toimeks vajaliku perioodi, arvestati kasutajate tegelikku, mitte aga ankeedipõhist infot tema eluviisi kohta, tema iga jne) andis vastava vitamiinpreparaadi kasutamisel märkimisväärse positiivse kliinilise tulemuse. Selle ignoreerimine, mistahes põhjustel, (nt säilitamaksiga hinna eest oma positsioone klassikalisel ravimiturul jne) on taunitav. Soovimatus ja/või võimetus lahendada patsientide probleeme tipptasemel pole ju millegagi õigustatud! Seega: kasutamise esmaseks eelduseks on kõigepealt õige tehnoloogiaga valmistatud vitamiinpreparaadi(-te) valik. Sobivuse mõõdupuuks on näiteks see, et ühendi loodusehitus ei tohi olla muutunud, isovormide puhul on säilinud looduslik eri vormide optimaalne vahekord, tagatud on täielik bioaktiivsus jne. Teiseks lähtekohaks vitamiinpreparaatide kasutamisel on põhjalike biokeemilis-füsioloogiliste teadmiste olemasolu. Kindlasti tuleb ka vitamiinide valdkonnas pakutavasse infoküllusesse suhtuda hoolikalt ja analüüsivalt, arvestades eeskätt erapooletult läbiviidud kliiniliste uuringute tulemusi.

Kahtlemata on põhireegel järgmine: terve, tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei peaks põhimõtteliselt vajama täiendavaid vitamiinpreparaate. See reegel jääb nüüdisaja tingimustes siiski ideaalreegliks! Toidu valmistamise tehnoloogiate pidevad muutused, tugev ja koormav vaimne stress, lünklik söömine, tehislisandite rohkus, pestitsiidide jt kahjulike ühendite mitmekesisus ja rohkus söödavas toidus, kiire vananemine jne muudab võimatuks enamiku inimeste sobitumise reaalses igapäevaelus ideaalreegliga. Ilmneb vähemalt kaks probleemi. Esiteks, subkliinilisi kahjustusi tekitavad mõningad vitamiinivaegused esinevad nüüdisaja tingimustes paljudel inimestel. Teiseks, terve rea vitamiinide puhul ei taga vitamiini soovitatav päevakogus (RDA) nüüdisaja mittetervislikes tingimustes parimat tervisseisundit, sest RDA on arvestatud ju keskmise täiesti terve inimese vajadustest lähtuvalt. Ilmselt on osade vitamiinide puhul mõistlik mitmetasemeline lähenemine. Esmatase on vajalik päevakogus (selle saamine on absoluutselt vajalik), teine, pisut kõrgem tase, seostub tervise optimaalse tagamisega eritingimustes, kolmas oleks raviskeemi komponendina kasutamistase: kahe kõrgema taseme rakendamise vajaduse otsustuse saab teha vaid kliiniliste uuringute alusel, mis kompleksselt arvestab patsiendi biokeemilisi parameetreid, kehakaalu, füsioloogilist seisundit, söömist, tema metabolismi iseärasusi (nt vastava vitamiini iseloomulikku ja adaptiivset taset antud organismis, vitamiini salvestamise efektiivsust kehas jne).

NB! Vitamiinpreparaatidel on nüüdisajal koht nii haiguste kompleksravi komponendina kui ka profülaktikakompleksi komponendina. Seda üksnes juhul, kui nende kasutamine baseerub teaduslikult argumenteeritud infol. Loomulikult eeldab teaduspõhine vitamiinpreparaatide kasutamine profülaktika- ja raviskeemide ühe komponendina süsteemset meditsiinilist nõustamist ega tohi põhineda isetegevusel. Euroopas ja Ameerikas on ka kinnitatud päevased ohutud totaalkogused, milleni küündiv vitamiini koguhulk pole andnud ühegi inimese puhul kõrvaltoimeid (vt allpool).

Vitamiinide igasuguse kasutamise kritiseerijad viitavad vitamiin D toksilisusele. See on tõsine sisu mittemõistmine. See ühend töötab inimkehas ju hormoonina. Hormooni bioaktiivsus on aga nii võimas, et igasuguse hormooni suhteliselt väike üledoseerimine on alati vähem või rohkem kahjulik. Enamike vitamiinide RDA-st mõnevõrra suuremate koguste kasutamine teatud aja jooksul pole andnud kahjulikke toimeid. Põhjus: vitamiinide varud (maksas jt organites, aga ka transportkompleksidega seotud lühivarud) on dünaamilised ja suudavad kompenseerida nii ajutist defitsiiti toidus kui ka salvestada teatud perioodil saadud vitamiini mõnevõrra suurema koguse. See selgitabki, miks hüpervitaminoosid (vitamiinsed intoksikatsioonid) esinevad üliharva ja vaid megadooside kestval manustamisel. Söömisest tingitud hüpervitaminoosi on leitud vaid hormoontoimega vitamiin A puhul (luuvalud, naha sügelemine, limaskestade põletik).

Seega: inimorganismi jaoks jääb kõige sisulisemaks küsimuseks võimalik vitamiini kestev defitsiit. Alati põhjustab see mitmesuguseid subkliinilisi kahjustusi, mis muudavad inimkeha rakud oluliselt tundlikumaks kliiniliste häirete tekkevõimaluste suhtes. Siit omapärane paradoks – vitamiinide igasuguse kasutamise mehhanistlikud kritiseerijad propageerivad sisuliselt ju subkliiniliste kahjustuste tekitamist, mis tasapisi suurendavad tõsiste probleemide kujunemise riski!

NB! Esitaksime ühe kokkuvõtva tabeli riskigruppidest, kelle puhul on teatud vitamiinide ja mõnede teiste toitainete defitsiidi teke reaalne (tabel 3).

Tabel 3. Riskigrupid mikrotoitainete defitsiidi tekke seisukohalt

Inimgrupp	Risk defitsiidi tekkeks
Enneaegsed vastsundinud	Vitamiinid D, E, foolhape, kaalium, magneesium, raud
Imikud	Vitamiinid D, K, kaalium, raud, magneesium
Eelkooliealised lapsed	Vitamiinid D, A, F, kaalium, raud, magneesium
Eakad inimesed	Vitamiinid D, B₁₂, foolhape, raud, kaltsium, magneesium, seleen
Rasedad	Vitamiinid A, foolhape, raud, kaalium, magneesium
Limiteeritud segatoitlased	Vitamiinid D, B₁₂, raud, kaltsium, tsink, karnitiin
Kroonilised alkohoolikud	Vitamiinid D, K, B₁, B₂, B₆, B₁₂, C, H, foolhape, niatsiin, pantoteenhape, PABA, raud, kaalium, kaltsium, magneesium, seleen
Kroonilised suitsetajad	Vitamiinid B₁, B₂, B₁₂, C

Kommentaarid tabelile. Limiteeritud segatoitlased on indiviidid, kes tarbivad lisaks taimsetele produktidele mingil määral ka loomseid produkte. Taimtoitlasteks (sõna teaduslikus tähenduses) saab lugeda vaid neid indiviide, kes tarbivad koguaeg ainult taimseid produkte (st nad ei tarbi kasvõi lühikest aega ühtegi loomset produkti, nagu piimaproduktid, muna, juust, kala, mesi jne). Taolised indiviidid kuuluvad kõrgendatud riskigruppi ja seda paljudest aspektidest (söömine, ökogeneetiline, immunoloogiline jne). Seetõttu neid tabelis toodud pole.