1.3. Mikrobioelemendid

Essentsiaalsed mikrobioelemendid (mikromineraalid)

Kuuluvad tihti ensüümide, hormoonide, liitvalkude, vitamiinide koostisesse (nt hemo­globiinis, müo­globiinis ja hingamisahela ensüümides on raud, vitamiin B₁₂ ehituses on koobalt, kilpnäärme hormoonides on jood). Biomolekulide talitluses osalemine tingib nende vae­guste avaldumise haigus­tena. Kestev liigsus (seostuvad en­süümide, val­kude, nukleiin­­hapetega pärssides nende talitlust) põh­justab patoloogilisi seisundeid. Kestvate varude puu­du­mise ja madala normsisalduse tõttu on nende defit­siit/liig­sus inimkehas reaalne ja vajaduse katmine sõltub otseselt söömisest.

Raud (Fe)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on 3…4g. Rauda vajab hemo­­glo­biini, müoglobiini, heem­-ensüümide (müelo­perok­südaas, kata­laas, läm­­mas­tik­oksiidi süntaas, gua­nü­laadi tsük­laas, trüp­to­faani oksüdaas, tsüto­kroomid) ja mitte­heemsete val­kude/ensüümide (pro­lii­ni hüd­roksülaas, ribo­nukleotiidi reduktaas, raud-väävel-valgud jt) sün­tees. Raud esineb inimkehas Fe²⁺ (ferro-; prevaleerib happelises keskkonnas) ja Fe³⁺ (ferri-; pre­va­leerib neutraalses ja aluselises keskkonnas) vormis. Raua oksüd­atsiooniastme muu­tus (Fe²⁺ ja Fe³⁺ vaheline üleminek) on paljude raudasisaldavate biomolekulide toime aluseks.   

NB! Raud on inimkehas kasulik seotuna (lahustuv, mittetoksiline seisund). Vaba­nenud raud (või­mas pro-oksüdant) oksüdeerub orga­nismis ko­heselt raskestilahustuvateks toksilisteks produk­tideks. Vaba raua kõrvaldamiseks, selle taseme hoidmiseks väga madalal on süsteemid nii raua salves­­tamiseks (ferritiin) kui ka trans­portimiseks (transferriin).

Vajadus

Raua soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 11…14 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist.

Allikad ja imendumine

Peamised raudasisaldavad produktid on maks, munad, punane liha, spinat, oad, punane vein, peter­sell, rosinad, metsmaasikad, molluskid, tomatid, küüslauk, seened. Paremini omastab or­ganism rauda lihast, loom­setest produktidest. Toidus on mitte­heemne raud (tavaliselt 85…90% toidu­rauast, imen­dub 5…8%) ja heemne raud (heemis, imendub 15…30%). Lihas on heemset rauda 30…60%. Raua imendumine (põhiliselt duodeenumis, edasi väheneb imen­dumine gradientselt) on ak­tiivne, küllastuv protsess. Toiduraud on tavaliselt kolme­valent­sena (valk- ja or­gaa­niliste ha­pete-seotuna). Imen­dumiseks peab ta neist vabanema ja redutseeruma (enamik imen­duvast rauast on ferro-vormis). Maohape (ka vitamiin C) redut­seerib kolmevalentse raua kahe­valentseks soo­dustades raua vabane­mist sidujatest (mao alahappesuse ja antatsiidide  puhul on raua vabane­mine sidu­jaist ja redut­see­rimine vähenenud). Vitamiin C ja raua meele­vald­ne koos­manus­tamine pole para­ku kahjutu (koos on nad võimsaks oksüdatiivseks stressoriks). Toidu keetmine lõhub rauda­siduvaid komplek­se, st mitte­heemse raua kätte­saa­da­vus suureneb. Taimedes olev  fütaat (spinat, oad jt) ja oksaal­hape (spinat, ra­bar­ber) on rauaga imendumatutes kompleksides. Idandamine ja tööt­lused vabastavad rauda suu­rendades mõnevõrra mitteheemse raua kätte­saadavust. Tees ja kohvis leiduv tanniinhape, Ca, Zn ja kiudainete suurkogused, kolestü­ra­miin ja rohke alkohol pär­si­vad mitte­heemse raua imen­dumist.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Raua lai levik tagab selle, et segatoitluse puhul defit­siiti ei kujune. Defitsiidi tüüppõhjused on: 1) pi­ka­ajaline verekaotus (sünnitus, pikenenud menst­ru­atsioon, müoom); 2) ve­­rejooks seedekulglast (mao­­limaskesta kahjustused kestval ravi­mite tarvitamisel, mao­haa­vandite puhul; gastriit kroonilise alkoholismi tagajärjel); 3) kom­­­pen­see­ri­mata suurenenud vajadus (nt raseduse ajal); 4) vähenenud imendumine (nt mao-soolestiku operatsioonide järgselt); 5) ühe­­külg­ne söömine (lapsed saavad harva ja vähe lihatoite; taimetoitlus jne); 6) raua põhi­depoode (maks, põrn, luuüdi) haigused.

Defitsiidi-sümptomite hulka kuuluvad: kahvatu nahk, ebanormaalne väsimus, pearinglus, ärrituvus, neelamisraskused, südamepekslemine (eriti koormuse puhul), vahel ka küünte rabedus ja nõgusa­küü­nelisus. Raud-defitsiitne aneemia on üks levinumaid toitumishaigusi maailmas. Selle kaugele are­nemist näitavad mikrotsüüt­sed (väik­­semad) ja hüpo­kroom­sed (alapig­mentsed) erüt­rotsüüdid (nä­ha mikroskoobis). Põhjuseks on hemo­globiini sünteesi taseme lan­gus (heemi ei piisa). Seerum­ferri­tiin on praktiliselt null (varuraua vabanemine mak­sast on langenud). See­rumtrans­­ferriin on rauaga alaküllastunud ja üle normi (kom­pensatoorne: rauda püütakse seedetraktist rohkem vastu võtta).   

Raua adekvaatne manustamine võib olla raviva efektiga järgmiste hai­gus­te/häi­re­te puhul: aneemia, alko­holism, postoperatiivne periood, podagra. Rauapreparaatide meelevaldset kasutamist tuleb vältida. Põhireeglid nii profü­laktikas kui ka raud-defitsiitse anee­mia ravis on: ei tohiks kasutada koos vitamiin C ja 2-valentse raua soolade preparaate; kolmevalentse raua preparaadid on ohutumad (raud-sahharoos; raud-polümal­toos, raud-mal­toos, raud-dekst­riin, raud-dekst­raan jt); võiks kasutada ferri­tii­ni alastruktuu­ridega sar­na­seid komplekse ja heemseid rauaprodukte; rauapreparaate ei tohiks kasutada akuutse hepatiidi ja hemolüütilise aneemia puhul ning vereülekande järgselt.    

Liigsuse kliinilised markerid

Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on 20…30mg. Toksilisuse esmasümp­tomid on  peapöö­ritus, väsi­mus, verine kõhulahtisus ja oksendamine, tugev iiveldus ja alakõhu valu.  Hilis­sümpto­mid on sinakad huuled, käed ja sõrmeküüned, tugev kahvatus, kollaps, kram­bid, kooma, nõrgad järsud südamelöögid, keha­kaalu langus. Raua liigsus tekitab tugeva sügava oksüdatiivse stressi, mis on SVH, enne­aegse vananemise, Alzhei­mer tõve, liigeste haiguste üks põh­justest. Raua liigsuse puhul tekib raud­salvestustõbi (hemo­kromatoos; krooniline progres­seeruv raua kuhjumine eeskätt mak­sas). Raua liigsus tingib nahapigmentatsiooni, soo­dus­tab hüpogo­nadismi, osteoporoosi, rahhiidi kujunemist. Raua ohtlikult toksiline annus on 170…200mg.

Tsink (Zn)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 1,9…2,5g (85…90% on luudes ja skeletilihastes, rohkesti eesnäär­mes, maksas, hüpofüüsis). Ta on kofaktoriks umbes 300 ensüü­mis (kar­bok­­sü­pep­ti­daas, karboanhüdraas, LDH, alu­seline fosfa­taas, RNA polümeraas, DNA polümeraas, Cu,Zn-SOD, alkoholi dehüdro­genaas, jt). ”Zn-finger”-valke vajab gee­ni ekspressioon ja ste­roid­hormoonide seostumine ret­septoritega. Tsin­gita häirub areng, kasv, palju­­­nemine (roh­kesti spermides; vajalik eesnäärme talit­lu­seks), im­muun­süs­teemi, epidermise ning maits­mis­retseptorite nor­maalne areng ja insuliini toime. Ta soodustab B-kompleksi vita­mii­ni­de imen­dumist. Cu,Zn-SOD kaudu osaleb ta antioksüdantses kaitses, alkoholi dehüdrogenaasi kaudu aga alkoholi metabolismis.

Vajadus

Tsingi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 9…13 mg.

Allikad ja imendumine

Tsingirikkad on liha, maks, munad, piim, jogurt, täisteraviljatooted, kõrvit­saseemned, tomatid, sibulad, vetikad ja pärm. Ta imendub peensoolest nii kandja-vahen­datuna kui ka passiivse difu­sioonina. Imendumine (umbes 30%) korreleerub metallo­tioniini (tsinki-siduv valk) sisaldusega mukoosa­rakku­des (tagab tsingi vajatava hulga, kui teda on toidus piisavalt). Fütaat vähendab tsingi imen­dumist (alla 15%). Rohke Ca, antatsiidid, tetratsükliin ja liigne kohv vähendavad tsingi imen­dumist. Rohke raud pärsib tsingi imendumist (eeskätt väikelastel ja vanuritel).

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Tsinki esineb paljudes toiduainetes ja seetõttu segatoitluse puhul defit­siiti ei kujune. Defitsiit võib tekkida glükokortikoidravi või rauapreparaatide liigsel kasutamisel, maksa­tsirroosi jt seedetrakti haiguste, põletushaiguse, alkoholismi ja dieedipiirangute korral, aga ka kestva stressi, kaadmiumi toksiliste dooside, kauakestva paren­­te­raal­se toitmise (tekib dermatiit) puhul. Defitsiidi sümpto­mi­d on: kasvu­­peetus (kää­bus­­kasv), hepa­to­­splenomegaalia, hüpogo­nadism, steriilsus, hi­li­nenud sugu­küp­sus, eba­regu­laarne menst­ru­aaltsükkel, haavade para­nemise aeglus­tu­mine, tugev väsimus, isu­tus, toitude maitse ja lõhna järgi eristamisvõime kaha­nemine (tsink on maits­mis­ret­septorite normaal­seks kujune­miseks/talitlu­seks ­vajalikus süljenäärmete polü­pep­tii­dis gus­tiinis), langenud immuun­vastus, põlve- ja kanna­liigeste valulikkus noo­rukitel, alkoholitaluvuse langus, neuro­psüü­hilised häired.

Väga harv kaa­sa­sündinud nahapõletik (acrodermatitis entero­pathica) on tsingi­vae­gusest/imen­du­mis­­­häirest tingitud (talle on iseloomulikud käte, jalgade ja keha­avade ümbruse lööve ja perioodiline kõhulahtisus). Tsink-defitsiitseid patsien­te iseloomustavad vereringe­häired, mines­­ta­mis­kalduvus, tihti ka valged laigud sõrme­küüntel, eba­mää­rased nahalaigud, harvem juuste intensiivne välja­lan­gemine. Tsingi kestev defitsiit põhjustab eesnäärme (väga tsin­girikas) ehi­tuse/mõõtmete haigusliku muu­­tuse. Tsink väljutatakse pankrease­nõre­ga (välja­hei­de­te­ga), vähem uriiniga. Alko­holi liigtarbi­mine võib põhjus­tada tema mobili­satsiooni maksast ja eraldumist uriiniga. Tsingi liigeritumist uriini­ga esi­neb ka Hodgkin tõve (pea­miselt põrnas ja lümfisõlmedes esinev pahaloomuline lümfoom) ja leu­­­keemia puhul. Ka diuree­tikumid suurendavad tsingi eritumist. Tema  adekvaatne manus­ta­mine võib olla raviva efektiga järgmiste hai­gus­te/häi­­re­te pu­hul: ate­roskleroos, hüper­kolesteroleemia, haa­vandtõbi, alkoholism, maksa tsir­roos, leukee­mia, vinnlööve, haa­van­did, prostatiit, reumatoidartriit, Hodgkin tõbi, der­matiit, põletused, impotent­sus, menstruat­sioonihäired. Tsink soo­dustab/pikendab insu­liini toi­met (efektiivsem koos vase ning vita­miinidega A, E, B₆). Ta on kaadmiumi antagonist/antidoot. Toidutsingi normaalhulk pärsib kaad­miumi liigset aku­muleerumist.

Liigsuse kliinilised markerid

Tsingi päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on 25…30mg. Liigsuse esmasümptomid on kah­vatus, iiveldus, oksendamine, alakõhuvalud. Tema megadoosid võivad põhjustada  häi­­reid raua ja vase meta­bolismis (raua- ja vasevarude vähenemist maksas). Tugeva toksilise toime puhul (140…160mg annused) ilmneb maolimaskesta tõsine kahjustus (terav valu mao piirkonnas).

Fluor (F)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 2,0…2,4g (hammastes, ka luudes). Vajalik ham­maste arenguks, suurendab Ca depo­nee­ru­mist hamba­kudedes, on oluline vereloomes, pidurdab suhkrute muu­tumist suus orgaa­ni­listeks hapeteks (kaitseb hamba­emaili).

Vajadus

Fluori soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 1,5…3,5 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist.

Allikad ja imendumine

Fluori-rikkamad on merekalad, -taimed, juust, loomaliha, tee,  roheline sibul. Fluor imendub maost ja peensoolest (pärsivad kaltsiu­mi­- ja alumiiniumisoolad) Fluor väljutub uriiniga.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Fluori defitsiiti normaalse segatoitluse puhul ei kujune. De­fit­­siidi sümp­to­mi­te hulka kuuluvad isutus, hammaste arengu häired, kaariese teke. Seetõttu lisatakse teda joogiveele (tavaliselt naatrium­fluo­rii­dina; fluori looduslik vorm on kaltsiumfluoriid). Fluori adek­vaatne manustamine võib olla raviva efek­­ti­ga järg­miste hai­gus­te/häi­­­re­te puhul: osteo­poroos, hammaste ja igemete haigused. Ma­nus­­ta­mi­sega ei tohi liialdada. Fluori lisamanustamine kilpnäärme alafunktsiooni puhul on vastunäi­dus­tatud.

Liigsuse kliinilised markerid

Fluori päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on oletatavasti vahemikus 5…10mg. Fluori kahjuliku toime esmasümptomid on luude valulikkus, iiveldus, nahalööve, suukuivus. Kui fluori­si­saldus joogivees ületab 2 osa miljoni kohta, kujuneb hammaste fluo­roos (ilmselt ka kalduvus mongo­lis­mile). Luude­kõvastumus (osteoskleroos) tekib, kui sisaldus üle­tab 8 osa miljoni kohta. Veelgi kõrgem fluorisisaldus põhjustab maksa, südame, kesk­när­vi­­süs­teemi, neerupealiste dege­ne­ra­tiiv­seid muutusi, impotentsust, sidemete kaltsifikatsiooni. Fluori toksiline annus on 18…20mg, letaalne annus aga üle 1,7…2,1g. Kalt­­­sium on fluor-tingitud mür­gis­tuste antidoot.

Vask (Cu)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 70…100mg. Vaske vajab Hb süntees, noradrenaliini süntes ja fosfolipiidide sünteesi ensüümid. Lüsiini oksü­daasis ja koos­töös vita­miiniga C osaleb ta kollageeni ja elastiini formee­ru­mi­ses. Ta on vajalik luukoe tek­kes, soodustab raua omastamist erütrot­süütide kujunemisel,  osaleb redoks­reakt­sioonides (olles inimkehas mono- ja divalent­se­na). Vaske sisaldavad hingamisahela võtme­ensüüm (tsütokroomi oksüdaas) ja antioksüdant­se kaitse ensüüm (Cu,Zn-SOD).

Vajadus

Vase soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 0,9…1,5 mg.     Antud piirides sõltub vajatav vase kogus kaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist.

Allikad ja imendumine

Peamised vaske sisaldavad produktid on maks, neerud, punane liha, kala­liha, oad, täis­tera­vilja­tooted, pähk­lid. Vase depood on maks, neerud, sü­da ja aju. Vase imendumine (30…50%, väga indivi­duaalne, va­nuritel ja väikelastel tagasihoidlik) toimub peen­soole ülaosas. Taimsed valgud, liigne raud (mõju on tugev väikelastel ja imikutel), Zn, Mo, Ca, fosfor ja antatsiidid ning penitsillamiin pärsivad vase imendumist. Mukoosarakkudesse jõudnud vasest sal­vestub osa valkudes, teine osa viiakse verre ja   seos­tub al­bu­miini ja transkupreiiniga, viiakse maksa (lülitub tseruloplasmiini). Vase põhikogus väljub sapisekretsiooniga (home­ostaas säilitatakse imendumise ja sapisekretsiooni tasa­kaa­luga).       

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Vaske esineb paljudes toiduainetes ja seetõttu segatoitluse puhul defit­siiti tavaliselt ei kujune. Defit­siiti on täheldatud eelkõige lastel: kvašiorkori, tsöliaakia, hüpo­türe­oidismi, raua­vaegus-aneemia ja intra­venoosse toitmise puhul. Raua­preparaatide suurdoosid põhjustavad imi­kutel ja väike­lastel vase defitsiiti. Defitsiidi sümpto­mi­­te hulka kuuluvad aneemia (erütro­po­eesia häirumine), lüm­fot­süütide taseme langus (leu­ko­peenia) koos infektsioonitundlikkuse tõusuga, naha valulisus/tundlik­kus ja kipi­tamine, liigeste ja side­mete funktsioonihäired, demüe­linisatsioon, luude de­mi­nera­lisat­sioon. Väga harv vase defit­siidi sündroom on Menkes sündroom (pärilik seede­kulgla limas­kestas toimuva vase trans­pordidefekt vase imendumisel ja vase la­des­tu­mine rakku­desse): ise­loomulikud “karmid” krussis ja katkevad juuksed, veenirebendid, luustiku väärarendid, krambid, vaimne alaareng. Vase adek­vaatne manustamine võib olla raviefektiga järgmiste hai­gus­te/häi­re­te puhul: aneemia, osteo­poroos, leu­keemia, alkoholism, artriit, lamatised, postope­ratiivne periood. Vase toime on efektiivsem raua, tsingi ja koobaltiga koosmanustamisel.

Liigsuse kliinilised markerid

Vase päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on vahemikus 3…5mg. Liigsuse esmasümptomid on oksendamine, lihasvalud, alakõhuvalud. Vase toksilisus on seotud mit­mete hai­guste/häire­tega: rauasisalduse lan­gus, molübdeeni defitsiidi teke, Zn-ensüümide talit­lushäired, depres­sioon, seniil­­sus, unetus, laste hüperaktiivsus, rasedustoksikoos, hallutsinatoorne skiso­free­nia, nee­­ru­­pealiste ebanormaalne suurenemine ja Wilson tõbi. Viimane aval­dub vase la­des­­tumises kudedes (häiritud on vase ekskret­sioon maksas sappi; ra­vi toimub vase kelaa­to­ritega, nt penit­sillamiin seob vaske viies teda uriini). Seeru­mva­se liigtõusu võib tekitada östro­geenide tar­vi­ta­­mi­ne raseduse ajal. Sünnitusjärgselt mitmekuine kõrge tase võib olla sün­ni­tus­järg­se depressiooni ja psühhooside üheks põhjuseks.

Mangaan (Mn)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 40…90mg (luudes, maksas, pankreases, neerudes, hüpofüüsis). Teda vajavad ensüümid (argi­naas, Pyr karboksülaas, Mn-SOD, amino­transfe­raasid) kofaktorina ja muko­polü­sahhariidide, kar­ba­miidi, kilpnäärme hor­moonide, rasvhapete, kole­ste­rooli  sün­tees, rinnapiima produtseerimine, vereloome ja side– ning luukoe moodustamine. Ta toetab bio­tiini, tia­miini, vitamiin C bioak­tiivsust. Mitokondriaalne Mn-SOD osaleb antioksüdantses kaitses. 

Vajadus

Mangaani soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 2,4…3 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist. Antibiootikumiravi puhul, rohke fosfo­ri ja Ca puhul toi­dus, kestva suure füüsilise koormuse korral on man­gaani vajadus suurenenud.

Allikad ja imendumine

Mangaani-rikkamad on munakollane, täis­teraviljatooted, pähklid, seemned, rohelised aedviljad (vii­maste Mn-sisaldus sõltub pinnase Mn-sisaldusest). Toidu tööt­lemine ja terade jahva­ta­mine eemal­dab olulise koguse mangaani. Mangaan imendub peensoolest. Ca, fosfori ja Mg meg­a­doosid ja mitmed oraalsed kontratseptiivid pärsivad tema imen­dumist. Enamik mangaanist välju­tatakse sapiga.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Mangaani defitsiiti normaalse segatoitluse puhul ei teki. Defit­siidi sümp­to­mi­te hulka kuuluvad glükoosi metaboliseerimise aeglustumine (veresuhkru taseme tõus, suurem risk suhkur­tõve tek­keks), kuulmishäired, neuro­­muskulaarsed häired (lihaskoordineerituse häirumine, pea­pöö­ritus, epi­lep­­­sia­­­­hoo­gude sa­genemine, krambid, halvatus). Neuromus­ku­laarsed häired esinevad eeskätt väikelastel. Mn adekvaatne manustamine võib anda efekti järg­mis­te hai­gus­te/häi­­re­te puhul: suhkurtõbi, polü­skleroos, epilepsia. Vajalik ma­nus­tada paren­teraalse toitmise puhul. Tema toimet  potent­seerib B-komplek­si vitamiinide ja vita­miin E manustamine. Mn nagu ka Zn soodustab Cu väljutumist, mistõttu ta võib anda positiivse efekti nende skiso­free­niahaigete puhul, kellel on kujunenud Cu liigsus.

Liigsuse kliinilised markerid

Mangaani päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on  5…10mg.  Mangaanirikas dieet eeldab ka raua pii­sa­vat saamist (liigne Mn häirib raua depo­neerimist/kasutamist). Man­gaani liigsuse sümptomid on  une­tus, ärrituvus, hallutsinatsioonid, depressioon, võib olla ka impotent­sus. Man­gaanimürgitus (nt kaevanduses mangaaniaurude sissehingamine) põh­justab par­kin­­so­nismi-laadseid sümptomeid (lihas­te­värin, nõrkus, lohisev kõnnak, rühi ja näomiimika kadumine, hääle nõrgenemine ja kõr­genemine).

Jood (I)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 15…20mg (70…80% kilpnäärme hormoonides). Joodi vajab kilpnäärme hormoonide süntees, kilpnäärme töö ja val­ku­de süntees, millest sõltub: a) väikelaste kasv, nende organite areng ja vaimne areng, b) me­tabolismi kiirus, c) termogenees, d) juus­te, küünte, naha seisund.

Vajadus

Joodi soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 0,13…0,16 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist.

Allikad ja imendumine

Joodi-rikkamad on merekalad, kalamaksaõli, meretaimede produktid, jodeeritud sool, päeva­lilleseemned ja pinnase joodisisaldusest sõltuvalt ka seened. Toidus on ta peamiselt anorgaanilise jodii­dina (imendub täielikult 12-sõr­mikust). Loomses toidus on ka valk-seotud joodi (imendub umbes 50%). Jood salvestub kilpnäärmes. Uriini joodikogus näitab tema homeostaasi, kuna ööpäevase uriiniga väljutuv kogus moodustab umbes 80…90% ööpäevas organismi tulnud joodist.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Defitsiiti segatoitluse puhul ei kujune. Defitsiit võib aga kujuneda eluohtlikuks: tugevad lokomo­toorsed häired lastel, struuma (kilpnäärme haiguslik suurenemine koos kilpnäär­me hor­moonide sek­ret­­siooni langusega); raseduse korral lapsel kretinism jne, seetõttu rikastatakse soola KI-ga. Joodi defit­siidi sümp­to­mi­d lastel on ebanormaalselt aeglane suguline areng, vaimse arengu peetus, aeglane kasv, üldine nõrkus, närvilisus, juuste kuivsus; täiskasvanutel aga struuma, südame­­peks­le­mine, külma­kartus, kiire pulss, rasvumine, arterite elastsuse vähe­nemine. Kasulik pole goitro­geen­sete (pr goitre = hõõtsik) ühendite (enamikus väävlitsisaldavad glü­kosiidid ja fenooli­tüüpi ühendid) rikaste produktide (toores kapsas, naeris, sojaoad, maapähklid, spinat, aedsalat) väga rohke tarbimine. Need ühen­did pärsivad joodi kilpnäärmesse ja türoglobuliini lülitumist.

Joodi adekvaatne manus­tamine võib olla raviva efektiga  järg­miste hai­gus­te/häi­­­re­te puhul: struuma, hüpotüreoidism (ja kaasuv vaimse arengu peetus), ateroskle­roos, steno­kardia. Kui psüühilis­te haiguste raviks tarbitakse liitiumkarbonaati (muudab kilpnäärme töö väga aeglaseks), peaks joodi liigset manustamist vältima (pärsib omakorda kilpnäär­me tegevust).

Liigsuse kliinilised markerid

Joodi päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on 0,7…1mg. Joodipreparaatide kestvad megadoosid kahjusta­vad  kilpnäärme hormonaalset tegevust. Liigsuse esmasümptomid on alakõhuvalud, palavik, metallimaitse suus, nahalööve, tugev kipitustunne kätes ja jalgades, kõhulahtisus, iiveldus, nõrkus, keele ja igemete kuivsus, peavalu. Raseduse ajal joodiga liialdami­sel võib imikul ilmneda kilpnäärme suurenemine, hüpotüroidism ja koguni kretinism. Rinnapiima sattuv liigne jood põhjustab imikul nahalööbe ja võib pärssida tema kilpnäärme normaalset arengut.

Seleen (Se)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 10…14mg (maksas, spermides, lihastes). On keskse rakusisese antiok­südantse ensüümi (GSHPx) koostises, mis reguleerib peroksiidide taset. Ka tioredoksiini reduktaas on selenoproteiin. Se vajavad mõned immuun­vastuse valgud, PG süntees ja türoksiini ning trijood­türoniini muundavad türoksiini dejo­dinaasid. Vereplasmast on leitud selenoproteiin P, lihastest aga seleno­proteiin W (sisaldavad selenotsüsteiini).

Vajadus

Seleeni soovitatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 0,07…0,1 mg. Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist.

Allikad ja imendumine

Seleeni-rikkamad on õlle­pärm, kalad, krevetid, krabid, tailiha, piima­produktid, terised, sibulad. Toiduainete seleenisisaldus sõltub pinnase seleeni­sisal­dusest. Toidu rafi­neerimine, keet­mine, küpse­ta­mi­ne ja te­rade jahva­tamine elimineerib suu­re osa seleenist. Se­ on taimedes seleno­me­tio­­niinina, loomsetes allikates selenotsüsteiinina. Ta esineb ka seleniitide ja sele­naatidena. Selenometioniin ja selenotsüsteiin imenduvad aktiivtranspordina, anorgaanilised seleeniühendid lihtdifusioonina. Seleenist imendub 50…60% (soodustavad vitamiin E ja A ning Met, pärsivad aga raskmetallid). Seleno­metioniin on valdav seleeni salvestusvorm inimkehas.  Enamik seleenist välju­tatakse sapiga.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Seleeni defitsiiti on maailmapiirkondades, kus seleenisisaldus on pinnases madal. Defit­siidi sümp­to­mid on närvikoerakkude pigmenteerumine (vaimne alaareng, nägemisvõime vähe­nemine), kardio­müo­paatia (Keshan haigus),  lihaste valulisus ja nõrkus, hüpotüreoidism, dermatiidid. Se adekvaatne manus­ta­mine võib olla raviefektiga järg­­miste hai­gus­te/häi­­re­te puhul: lihaskoe düstroofilised muutu­sed, kvašiorkor, artriit, steno­kardia, tsüstiline fibroos, hüpertensioon, raskmetallide (Tl, Ag, Cd, Hg) imendumise blokeerimine (Se soodustab seega raskmetallide ekskret­siooni).

Liigsuse kliinilised markerid

Seleeni päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on 0,2…0,3mg. Tema me­ga­­doosid (eriti kestval kasutamisel) on toksilised. Sümptomid on dermatiit, seedetrakti dis­tress, palavik, selenoos (juuste, küünte, hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, selja­ajupõletik, surm. Seleeni tuleb  manustada koos vitamiin E-ga. Koos moo­dustavad nad olu­lise antioksüdatiivse potentsiaali.

Molübdeen (Mo)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 3…11mg (luudes, neerudes, maksas). Ta on  ensüümide kofaktor (ksan­tiini oksüdaas, aldehüüdi ok­sü­daas, sulfitoksüdaas, mis eemaldab väävlit­sisal­da­va­test amino­ha­petest, nt tau­riin, sulfaadijäägi). Mo vajab ka luukoe teke ja areng.

Vajadus

Molübdeeni oletatav ööpäevane kogus (RDA, mg) täiskasvanutele on 0,04…0,07 mg.  Antud piirides sõltub vajatav kogus kehakaalust, kehalisest aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist. Vase liigsusel ja parenteraalsel toitmisel on molübdeeni vajadus pisut suurenenud.

Allikad ja imendumine

Molübdeeni-rikkamad on loomaliha, maks, oad, ­teraviljatooted, tumerohelised aedviljad (sõltub pinnase molübdeenisisaldusest). Molübdeeni imendub seedetraktist 25…80% (maost ja peensoolest). Ta välju­tatakse peamiselt uriiniga.

Defitsiidi kliinilised markerid ja lisamanustamine

Molübdeeni defitsiiti normaalse segatoitluse puhul ei kujune. Molübdeeni adek­vaat­­ne ma­nus­tamine võib olla ravi­va efektiga järg­miste hai­gus­te/häi­­re­te puhul: aneemia, hammaste/igemete kah­justused, impotentsus. Podagra  puhul on molübdeeni lisamanustamine vastunäi­dustatud.

Liigsuse kliinilised markerid

Tema päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on oletuslikult 0,5…1mg. Tema liig­su­se sümptomid on kasvupeetus, aneemia, podagra. Ta on vase antagonist (liigsus põhjustab vasetaseme languse organismis: nt molübdeenikogused alates umbes 0,5mg tingi­vad vase liigse eritumise uriiniga).

Kroom (Cr)

Biofunktsioonid inimkehas

Inimkehas (70kg) on seda 1…5mg ( põrnas, neerudes, testistes). Ta on  en­süü­mide kofaktor (DNA sünteesis ja geeni­ekspressioonis). Inimkehas on glükoosi tolerant­suskompleks (kroom, niatsiin, Gly, Glu, tsüs­teiin või glutatioon),  mis potentseerib insuliini toimet.