Vabandama on tuletatud tegusõnast ↗vabanema da-liite abil, mis lisab verbile põhjustava tähenduse. Samas on küllalt tõenäoline ka see, et vabandama on tuletatud omadussõnast vaba nda-liite abil, mida tajuti juba omaette tervikliku liitena. Seda väidet toetab asjaolu, et tuletis vabanema puudub vanematest allikatest (sh sõnaraamatutest), kus vabandama on olemas. 17. sajandi tekstides leidub üksikuid vabandama kasutusi tähenduses 'vabastama', nt kõigest patust vabandama. Sõnastikes on tähendus 'vabastama' antud veel 19. sajandilgi. sta-liiteline ↗vabastama ilmub tekstidesse alles 19. sajandi II poolel, 18. sajandil eelistati ühendit vabaks tegema. Kõige sagedamini esineb vabandama vanas kirjakeeles saksa sõna entschuldigen vastena, mis morfeem-morfeemilt tõlkides tähendab 'võlast, süüst või kohustusest vabastama' (ent- 'ära, eemale', Schuld 'võlg, süü'). Keskalamsaksa keeles tähendaski entschuldigen 'võlast, süüst või kohustusest vabastama, vabaks rääkima'. (DWDS) See tähendus on eesti kirjakeeles vabandama-verbil olemas vähemalt 19. sajandi alguseni, nt küll ma sind vabandan. Ligilähedaselt sama on ülemsaksa entschuldigen’i üks tähendustest: 'häiriva teo vms suhtes mõistmist ja arusaamist näitama, mitte (enam) süüdistama'. Aegamööda on nendele tähendustele lisandunud nüanss 'häirivat tegu, olukorda vms õigustama', nt oma uskmatut meelt vabandama. Ülemsaksa entschuldigen tähendab ka 'vabandust paluma', st õigustamise ja seletamise tähendusele on lisandunud selle õigustuse abil süüst vms vabanemise soov (selle kasutuse puhul on saksa lauses ka sich 'ennast'). Eestikeelsetes tekstis on vabandama tähenduses '(mingit häirivat tegu seletama või õigustama ja seeläbi) vabandust paluma' selgelt olemas alates 19. sajandi lõpust, kusjuures sõnu end ega ennast pole lausesse vaja, nt andke andeks, vabandasin mina. ♦ Vabandus esineb vanades tekstides harva. Enne 19. sajandit on seda teadaolevalt kasutanud ainult Heinrich Stahl ja alati tähenduses '(süüst vms vabastav) õigustus, selgitus'. ♦ Keelekorraldusallikad on alates 1970ndatest soovitanud vältida vabandama kasutamist tähenduses 'vabandust paluma' (vt ÕS 2018, aga vrd Sõnaveeb), kuna sellist kasutust on Henn Saari (1976: 85) arvamusele tuginedes peetud vigaseks tõlkeks vene keelest: näiteks kui tarind извиняться перед кем-нибудь tõlgitakse kellegi ees vabandama, olgugi et извиняться tähendab 'vabandust paluma' (vabandama oleks извинять) (Saari 1976: 85). 2020. aasta "Keele ja Kirjanduse" oktoobrinumbris ilmus Lydia Raadiku artikkel, kus vabandama tähendus ja kasutus ka ajaloolistes tekstides on esmakordselt põhjalikult vaatluse alla võetud. Henn Saari hüpotees vabandama 'vabandust paluma' venemõjulisusest ei leia kinnitust. (Raadik 2020) Vanade tekstide põhjal saab järeldada, et vabandama 'vabandust paluma' on kasutusel saksa verbi entschuldigen eeskujul, kusjuures saksa sich vaste end või ennast ärajätmine on tavapärane (vrd varasema kirjakeele end ahastama, end kartma jmt, mis tänapäeval on lihtsalt ↗ahastama, ↗kartma). |
Tähendused ja näitelausedvabandama 'vabastama'Münno nohre pölwe rum͂alusse / ninck keick münno hexitusset / ep tahaxit Jssand mellestama / erranis om͂a armo perrast / münno pehle hend hallastama / keickest pattust münd wabbandama / omma heldusse perrast. [saksakeelses paralleeltekstis: von allen Sünden freyen mich / vmb deine Güte willen.] (Stahl 1637) vabandama 'võlast, süüst või kohustusest vabastama, vabaks rääkima'Kolmandal / eth Christus hend wabbandanut / ninck wegkiwaste nöitnut / eth temma lebbi Jummala Sörme se Kurrati weljahajanut. (Stahl 1641) Ning teine ütlis: Minna ollen wiis Pari Härge otsnud / ja lähhän neid katsma / ma pallun sind / wabbanda mind. (Uus Testament 1715) On sull midagi õnnetust juhtunud, ehk oled mõne kalli asja katki teinud? Noh, sellest ei oleks jo suurt wiga, sellepärast ei oleks jo tarwis nutta; küll ma sind wabandan! (Sakala, 8. märts 1886) vabandama 'mitte (enam) süüdistama, mõistmist ja arusaamist näitama'Erra anna tem͂al meelewalda temma nohre eo siddes / ninck erra wabbanda mitte temma wallatusse. (Stahl 1641) Wabandage, baron Lammerheim, sel inimesel ei ole elukombeid, ta on ikka nõnda. (Vilde 1886) vabandama 'häirivale teole või käitumisele õigustust esitama (ja seeläbi süüdistustest loobumist, mõistmist, arusaamist paluma)'... nemmad jäid omma uskmatta meelt ja ello armastama ja wabbandama ... (Jutud 1740) … ning et wannemad ennast omma waesusega wabbandasid, et nende jõud ei andnud Pühha-kirja ehk Piibli-ramatud murretseda. (Masing 1821) Warsti oli ta saalis mõlemate naesterahwastega kõige paremas jutus, kuna krahw ennast tööga wabandas ja oma kirjutusetuppa läks ... (Vilde 1886) "Andke andeks," wabandasin mina ... (Postimees, 20. dets. 1890) vabandus 'õigustus, selgitus (süüst vms vabanemiseks)'Nisugkuset Wabbandusset / kui hehdt nemmat kahs meije meeles ommat / ep woiwat mitte Jummala ehs seißma (Stahl 1649)
Sõnaühendidvabandust vastu võtmaTemma pajatap : Echk kül needt Jummala Sullaset teije Wabbandusset peawat wasto wotma / ninck teije kahs mitte töchtwat rihdlema / sihs ep tehp sedda sem+ +perrast Jummal ... (Stahl 1649) Esmaesinemusedvabandama - 1631Meije peame Ium̃alat peljama ninck armastama, eth meije om̃a Lähembetze innimesse pähle ei mitte kawala kombel walletelleme, errapettame, temmast kurjaste pajatame, ächk kurja pajatusse sisse wihme, Enge meije peame tedda wabbandama, ninck kicke hähd temast pajatama, ninck kihk asjat hä pohle kähndama. (Rossihnius 1632) vabandus - 1649Kus nemmat peawat Kirckul minna / sihs ommat nemmat haicket / sihs on se Tee üpris pitck / sihs on se Jlm üpris kurri / sihs ep olle neile Hobboset / ninck merckawat ni paljo Wabbandusset üttleda / eth needt keick mitte woiwat ülleßarwatut sahma ... (Stahl 1649) vabandamine - 1715Sest temma näggematta (Asjad / se on) temma iggawenne Wäggi ja jummalik Olleminne nähhakse Ma-Jlma Lomissest / kui sedda tähhele pannakse neist Teggudest / et neil ep olle ühtegit Wabbandamist. (Uus Testament 1715)
Vanades sõnastikesStahl 1637Entfreyen / wabbandan / wabbandasin / wabbandanut / wabbandama. Endtschuldigen / wabbandan / wabbandasin / wabbandanut / wabbandama. Sich verantworten / hennesse ehs kostma / hend wabbandama. Gutslaff 1648— Göseken 1660entschuldigen / wabbandama / wabbax paiatatama. Freyen [excusare] wabbandama. Thor Helle 1732wabbandama entschuldigen. wabbandaminne die Entschuldigung. Hupel 1818wabbandama entschuldigen; befreyen. r[Tallinna k], d.[Tartu k]sup. p.[supinum passiv] wabbandus. d.[Tartu k] entschuldigen wabbandama. r.[Tallinna k] d.[Tartu k.] = sich ennese (henne. d.[Tartu k.]) eest kostma, poiklema. r[Tallinna k] Wiedemann 1893wabandama, -dan, -dada (wabama) befreien (durch Fürsprache), entschuldigen, verläugnen, frei sprechen, frei lassen, wabandus G. wabanduze Ausrede, Entschuldigung, Sagedus
vabandama16. sajandil - 0,00 vabandus16. sajandil - 0,00 vabandamine16. sajandil - 0,00 Vormistikvabandama
vabandus
vabandamine
Teemad: keelekorraldus, tähendusmuutus
Kirjandus
|