Vana kirjakeele sõnastik

vabandama, vabandus

Vabandama on tuletatud tegusõnast ↗vabanema da-liite abil, mis lisab verbile põhjustava tähenduse. Samas on küllalt tõenäoline ka see, et vabandama on tuletatud omadussõnast vaba nda-liite abil, mida tajuti juba omaette tervikliku liitena. Seda väidet toetab asjaolu, et tuletis vabanema puudub vanematest allikatest (sh sõnaraamatutest), kus vabandama on olemas.

17. sajandi tekstides leidub üksikuid vabandama kasutusi tähenduses ‘vabastama’, nt kõigest patust vabandama. Sõnastikes on tähendus ‘vabastama’ antud veel 19. sajandilgi. sta-liiteline ↗vabastama ilmub tekstidesse alles 19. sajandi II poolel, 18. sajandil eelistati ühendit vabaks tegema.

Kõige sagedamini esineb vabandama vanas kirjakeeles saksa sõna entschuldigen vastena, mis morfeem-morfeemilt tõlkides tähendab ‘võlast, süüst või kohustusest vabastama’ (ent– ‘ära, eemale’, Schuld ‘võlg, süü’). Keskalamsaksa keeles tähendaski entschuldigen ‘võlast, süüst või kohustusest vabastama, vabaks rääkima’. (DWDS) See tähendus on eesti kirjakeeles vabandama-verbil olemas vähemalt 19. sajandi alguseni, nt küll ma sind vabandan. Ligilähedaselt sama on ülemsaksa entschuldigen’i üks tähendustest: ‘häiriva teo vms suhtes mõistmist ja arusaamist näitama, mitte (enam) süüdistama’.

Aegamööda on nendele tähendustele lisandunud nüanss ‘häirivat tegu, olukorda vms õigustama’, nt oma uskmatut meelt vabandama.

Ülemsaksa entschuldigen tähendab ka ‘vabandust paluma’, st õigustamise ja seletamise tähendusele on lisandunud selle õigustuse abil süüst vms vabanemise soov (selle kasutuse puhul on saksa lauses ka sich ‘ennast’). Eestikeelsetes tekstis on vabandama tähenduses ‘(mingit häirivat tegu seletama või õigustama ja seeläbi) vabandust paluma’ selgelt olemas alates 19. sajandi lõpust, kusjuures sõnu end ega ennast pole lausesse vaja, nt andke andeks, vabandasin mina.

Vabandus esineb vanades tekstides harva. Enne 19. sajandit on seda teadaolevalt kasutanud ainult Heinrich Stahl ja alati tähenduses ‘(süüst vms vabastav) õigustus, selgitus’.

Keelekorraldusallikad on alates 1970ndatest soovitanud vältida vabandama kasutamist tähenduses ‘vabandust paluma’ (vt ÕS 2018, aga vrd Sõnaveeb), kuna sellist kasutust on Henn Saari (1976: 85) arvamusele tuginedes peetud vigaseks tõlkeks vene keelest: näiteks kui tarind извиняться перед кем-нибудь tõlgitakse kellegi ees vabandama, olgugi et извиняться tähendab ‘vabandust paluma’ (vabandama oleks извинять) (Saari 1976: 85).

2020. aasta “Keele ja
Kirjanduse” oktoobrinumbris ilmus Lydia Raadiku artikkel, kus vabandama tähendus ja kasutus ka ajaloolistes tekstides on esmakordselt põhjalikult vaatluse alla võetud. Henn Saari hüpotees vabandama ‘vabandust paluma’ venemõjulisusest ei leia kinnitust. (Raadik 2020)

Vanade tekstide põhjal saab järeldada, et vabandama ‘vabandust paluma’ on kasutusel saksa verbi entschuldigen eeskujul, kusjuures saksa sich vaste end või ennast ärajätmine on tavapärane (vrd varasema kirjakeele end ahastama, end kartma jmt, mis tänapäeval on lihtsalt ↗ahastama, ↗kartma).

vabandama ‘vabastama’

Münno nohre pölwe rum͂alusse / ninck keick münno hexitusset / ep tahaxit Jssand mellestama / erranis om͂a armo perrast / münno pehle hend hallastama / keickest pattust münd wabbandama / omma heldusse perrast. [saksakeelses paralleeltekstis: von allen Sünden freyen mich / vmb deine Güte willen.] (Stahl 1637)
‘Ära tuleta meelde mu nooruse rumalusi ega mu eksimusi, vaid halasta minu peale oma armu pärast, vabasta mind kõigest patust oma heldust mööda.’ (vrd Ps 25:7)

vabandama ‘võlast, süüst või kohustusest vabastama, vabaks rääkima’

Kolmandal / eth Christus hend wabbandanut / ninck wegkiwaste nöitnut / eth temma lebbi Jummala Sörme se Kurrati weljahajanut. (Stahl 1641)
‘Kolmandaks, et Kristus on end kaitsnud ning vägevalt näidanud, et ta Jumala sõrme abil on kuradi välja ajanud’
Ning teine ütlis: Minna ollen wiis Pari Härge otsnud / ja lähhän neid katsma / ma pallun sind / wabbanda mind. (Uus Testament 1715)
‘Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!’ (Lk 14:19)
On sull midagi õnnetust juhtunud, ehk oled mõne kalli asja katki teinud? Noh, sellest ei oleks jo suurt wiga, sellepärast ei oleks jo tarwis nutta; küll ma sind wabandan! (Sakala, 8. märts 1886)

vabandama ‘mitte (enam) süüdistama, mõistmist ja arusaamist näitama’

Erra anna tem͂al meelewalda temma nohre eo siddes / ninck erra wabbanda mitte temma wallatusse. (Stahl 1641)
‘Ära anna talle meelevalda tema noores eas ning ära vabanda tema rumalust.’
Wabandage, baron Lammerheim, sel inimesel ei ole elukombeid, ta on ikka nõnda. (Vilde 1886)

vabandama ‘häirivale teole või käitumisele õigustust esitama (ja seeläbi süüdistustest loobumist, mõistmist, arusaamist paluma)’

… nemmad jäid omma uskmatta meelt ja ello armastama ja wabbandama … (Jutud 1740)
‘Nemad jäid oma uskmatut meelt ja elu armastama ja vabandama …’
… ning et wannemad ennast omma waesusega wabbandasid, et nende jõud ei andnud Pühha-kirja ehk Piibli-ramatud murretseda. (Masing 1821)
‘… ning et vanemad ennast oma vaesusega vabandasid, et neil polnud raha pühakirja ehk Piibli-raamatut muretseda.’
Warsti oli ta saalis mõlemate naesterahwastega kõige paremas jutus, kuna krahw ennast tööga wabandas ja oma kirjutusetuppa läks … (Vilde 1886) “Andke andeks,” wabandasin mina … (Postimees, 20. dets. 1890)

vabandus ‘õigustus, selgitus (süüst vms vabanemiseks)’

Nisugkuset Wabbandusset / kui hehdt nemmat kahs meije meeles ommat / ep woiwat mitte Jummala ehs seißma (Stahl 1649)
‘Niisugused vabandused, kui head nad ka meie meelest pole, ei maksa midagi jumala ees.’

vabandust vastu võtma

Temma pajatap : Echk kül needt Jummala Sullaset teije Wabbandusset peawat wasto wotma / ninck teije kahs mitte töchtwat rihdlema / sihs ep tehp sedda sem+ +perrast Jummal … (Stahl 1649)
‘Tema ütleb: ehkki jumalasulased peavad teie vabandused vastu võtma ega tohi teiega riielda, ei tähenda see, et Jumal niisamuti teeb …’

vabandama – 1631

Meije peame Ium̃alat peljama ninck armastama, eth meije om̃a Lähembetze innimesse pähle ei mitte kawala kombel walletelleme, errapettame, temmast kurjaste pajatame, ächk kurja pajatusse sisse wihme, Enge meije peame tedda wabbandama, ninck kicke hähd temast pajatama, ninck kihk asjat hä pohle kähndama. (Rossihnius 1632)
‘Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma ligimese peale ei valeta kavalal kombel, ligimest ei peta, ei räägi temast halba, vaid et me teda vabandame ning temast head räägime ning kõik asjad hea poole pöörame.’

vabandus – 1649

Kus nemmat peawat Kirckul minna / sihs ommat nemmat haicket / sihs on se Tee üpris pitck / sihs on se Jlm üpris kurri / sihs ep olle neile Hobboset / ninck merckawat ni paljo Wabbandusset üttleda / eth needt keick mitte woiwat ülleßarwatut sahma … (Stahl 1649)
‘Kui nad peavad kirikusse minema, siis on nad haiged või on tee liiga pikk või on ilm liiga halb või pole neil hobust, nad suudavad nii palju vabandusi öelda, et neid kõiki pole võimalik üles lugeda …’

vabandamine – 1715

Sest temma näggematta (Asjad / se on) temma iggawenne Wäggi ja jummalik Olleminne nähhakse Ma-Jlma Lomissest / kui sedda tähhele pannakse neist Teggudest / et neil ep olle ühtegit Wabbandamist. (Uus Testament 1715)
‘Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,’ (Rm 1:20)

Stahl 1637

Entfreyen / wabbandan / wabbandasin / wabbandanut / wabbandama. Endtschuldigen / wabbandan / wabbandasin / wabbandanut / wabbandama. Sich verantworten / hennesse ehs kostma / hend wabbandama.


Gutslaff 1648


Göseken 1660

entschuldigen / wabbandama / wabbax paiatatama. Freyen [excusare] wabbandama.


Thor Helle 1732

wabbandama entschuldigen. wabbandaminne die Entschuldigung.


Hupel 1818

wabbandama entschuldigen; befreyen. r[Tallinna k], d.[Tartu k] sup. p.[supinum passiv]
wabbandetu ein Freygelassener d.[Tartu k]
wabbandus. d.[Tartu k]
wabbandaminne. r.[Tallinna k] d.[Tartu k.] Entschuldigung; Ausrede; Befreyung.
entschuldigen wabbandama. r.[Tallinna k] d.[Tartu k.] = sich ennese (henne. d.[Tartu k.]) eest kostma, poiklema. r[Tallinna k]


Wiedemann 1893

wabandama, -dan, -dada (wabama) befreien (durch Fürsprache), entschuldigen, verläugnen, frei sprechen, frei lassen,
ennast w. sich entschuldigen, sich rechtfertigen, sich vertheidigen, sich losmachen, läugnen, Ausflüchte machen,
mis pe͜ale sīs tahad wabandada womit willst du dich denn entschuldigen,
e͜i tēa wabandada ich möchte es nicht verschwören,
wabandas ühe ja te͜ize asja pe͜ale er schützte diess und jenes vor,
ära wabandama verweigern,
mõnda tükki ära wabandama manches verheimlichen, verläugnen.
wabandus G. wabanduze Ausrede, Entschuldigung,
wabanduzeks maksma als Entschuldigung gelten;
– = wabadus.

10 000 tekstisõna kohta

vabandama

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,38
18. sajandil – 0,20

vabandus

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,08
18. sajandil – 0,00

vabandamine

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,07

vabandama

ma-tegevusnimi
17. saj wabbandama
18. saj wabbandama
da-tegevusnimi
17. saj wabbandada, wabbanda, wabbãda
18. saj wabbandada
des-vorm
18. saj wabbandades
nud-kesksõna
17. saj wabbandanut
olevik, ains. 1. pööre
17. saj wabbandan
olevik, ains. 3. pööre
18. saj wabbandab
olevik, mitm. 3. pööre
18. saj wabbandawad
käskiv kv, ains. 2. pööre
17. saj wabbanda
18. saj wabbanda
minevik, ains. 1. pööre
17. saj wabbandasin
minevik, ains. 3. pööre
18. saj wabbandas
minevik, mitm. 3. pööre
18. saj wabbandasid

vabandus

m.nim
17. saj wabbandusset

vabandamine

a.nim.
18. saj wabbandaminne
a.om.
18. saj wabbandamisse
a.os.
18. saj wabbandamist
a.seestü.
18. saj wabbandamissest

Kirjandus

• DWDS = entschuldigen, in: Wolfgang Pfeifer et al., Etymologisches Wörterbuch des Deutschen (1993), digitalisierte und von Wolfgang Pfeifer überarbeitete Version im Digitalen Wörterbuch der deutschen Sprache. (12.12.2019)
• Raadik, Lydia 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel – Keel ja
Kirjandus 2020, nr 10, lk 853–874.
• Saari, Henn 1976. Keelehääling. Tallinn: Valgus.
Sõnaveeb = vabandama. EKI ühendsõnastik 2020. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb 2020. (14.09.2020)