Probleemid praktikal

VÕIMALIKUD PROBLEEMID PRAKTIKA SOORITAMISEGA SEOSES

Sageli võib praktikaga kaasneda probleeme ja väljakutseid, mis eeldavad teadlikku lähenemist, oskust probleeme märgata ja neid lahendada.

Mõned väljakutsed on juba praktikasse otsekui sisse kodeeritud või tulenevad need vastuoludest praktikaasutuse igapäevatöö ning praktikandi vajaduste ja ootuste vahel:

• Ajalised piirangud – vahel võib eesmärkide täitmine, õpiväljundite saavutamine, vilumuseni jõudmine võtta aega, kuid paraku on praktika kestus piiritletud õppekavas ettenähtud mahuga. Ajakulu suurenemine võib olla tingitud õppijast (aeglane õppija, varasemad puudujäägid õppeprotsessis, psühholoogilised takistused jne), juhendajast (vähene õpetamiskogemus, väsimus, põhitööga koormatus, motivatsiooniprobleemid jne), õppeasutusest (ebaselged õpiväljundid ja/või eesmärgid, vähene koostöö praktikaasutusega) või ka praktikaasutusest (õpitavat toimingut/protsessi  esineb harva, puuduvad lisavahendid praktikandi kaasamiseks, vähene motiveeritus jne).
• Konkureerivad nõudmised – praktikaasutuse huvid (eriti kui need lausa vastanduvad praktikandi vajadustele), administratiivsed huvid, teadustöö-alased huvid. Erinevate ootuste ja nõudmiste korral valib praktikaasutus esmalt siiski oma põhifunktsiooni ja asutuse huvid ning õppija vajadused jäävad tahaplaanile.
• Juhendamisel lähtutakse oludest ja mitte õpiväljunditest – see muudab praktika eesmärgistamise ja planeerimise keerukaks. Eeldusel, et praktikaasutuse valik on olnud siiski sobiv, tuleb juhendajal õpisituatsiooni loomiseks arvestada praktikaasutuse võimalusi ning püstitada vastavalt ka eesmärgid, mis tagavad õpiväljundite saavutamise.
• Suur üliõpilaste arv – see koormab praktikaasutusi, langetab motivatsiooni, väsitab juhendajaid, sunnib valima mitte kõige sobivamaid asutusi praktika sooritamiseks ning see kõik omakorda vähendab praktilise õppe kvaliteeti.
• Praktikaasutuste suutmatus pakkuda piisavalt mitmekülgset praktilist väljaõpet – praktikaasutused ei tarvitse suuta pakkuda igakülgset praktilist õpet – kindlasti on õpiväljundeid, mida neis saab saavutada, kuid sageli jääb õpe pinnapealseks seetõttu, et praktikaasutuses pole igapäevaelus kasutusel võtted, protseduurid, protsessid, mida õppija omandama peaks.
• Ebapiisavad ressursid – napib sobivaid praktikaasutusi, koolitatud juhendajaid ning lisavahendeid (nt ebapiisav töövahendite hulk, praktika ei ole tasustatud jne).
• Praktikakeskkond ei ole õpi-/õpetamissõbralik, paralleelselt toimub igapäevane töö – praktikaasutuse igapäevaste põhifunktsioonide täitmine nõuab juhendajailt oma aja ja jõuressursid, sageli on töö nii intensiivne, et lihtsam on asi ise ära teha kui algajat õpetada. Töö kuhjumine praktikandi tõttu toob omakorda kaasa frustratsiooni ja sageli elatakse see õppija peal välja.
• Praktikajuhendajate nappus – koolitatud ja kogemustega juhendajaid pole kunagi piisavalt. Samas aitab ehk juhendajaks olemise motivatsiooni tõsta võimalus oma tööd praktikandi juhendamise perioodil ümber korraldada, õpetamiseks vajaliku aja leidmine igapäevakohustuste vähendamise arvel jne.
• Ebapiisav (arengut mitte soodustav) tagasiside praktika sooritamisele. Juhendaja(te)l pole ei aega ega ka oskust tagasisidestada selliselt, et üliõpilane mõistaks oma tugevaid külgi ja arenguvajadusi.