1. Mis on õpioskused

Õpipädevus kui õppija oskus tulla toime erinevates õpisituatsioonideson üks olulisemaid eeldusi õpiedu saavutamiseks nii formaalhariduses kui elukestvas õppes. Õpipädevust on mõistetud ja defineeritud erinevalt. Käesolevas materjalis mõistetakse õpipädevuse all oskust kasutada õpistrateegiaid oma õpitegevuse organiseerimisel, õppematerjali omandamisel ja esitamisel. Õpisituatsioonis rakendatavad õpioskused on õpihoiaku kujunemise aluseks.

Õpioskustest rääkides eristatakse kaht põhilist kategooriat: kognitiivsed ja metakognitiivsed õpioskused, mis väljenduvad kognitiivsete ja metakognitiivsete õpistrateegiate oskuslikus kasutamises. Õpistrateegiate (learning strategies) all mõistetakse süstemaatilisi protseduure või tegevusi, mida rakendatakse õppimise käigus ning mis toetavad õppijaid teksti ja teiste õppematerjalidega (joonised, tabelid jne) töötamisel (Meneghetti jt, 2007). Head õpioskused ja harjumused on olulised akadeemilise edu saavutamiseks, need on 21. sajandi baasoskused, mis toetavad paremat toimetulekut nii isiklikus elus kui töökeskkonnas.

Kognitiivsed õpioskused (cognitive learning skills) väljenduvad selles, kuidas õppija hangib, säilitab ning taaskasutab oma teadmisi ja oskusi. Kognitiivsed õpioskused viitavad kognitiivsetele, afektiivsetele ja käitumuslikele protsessidele, mida õppijad rakendavad saavutamaks oma õpieesmärke ja hindamaks oma tegevuse tulemuslikkust (Cantor & Zirkel, 1990). Kognitiivsete õpistrateegiate taksonoomiaid on väga palju erinevaid. Enim on nimetatud mälu-, kujutlus-, harjutamis-, viimistlemis-, probleemilahendamis-, ülekande- ja info organiseerimise strateegiaid (Al-Hilawani & Sartawi, 1997; Hart & Speece, 1998; Hernstein jt, 1986; Meneghetti, De Beni, & Cornoldi, 2007). Kognitiivsed õpistrateegiad avalduvad informatsiooni otsimise ja organiseerimise tegevustes, materjali kordamise, varem õpitu seostamise, informatsiooni säilitamise ja taasesitamise käigus. Kognitiivsed õpioskused avalduvad õpitegevuses sõltumata õppeainest. Need on protseduurilised teadmised, mis võimaldavad õppijal teostada kognitiivset protsessi. Uuringu käigus läbi viidud kirjanduse analüüs andis meile allpool esitatud rikkaliku loetelu kognitiivsetest õpistrateegiatest.

Metakognitiivseid õpioskusi käsitletakse tavaliselt koos metakognitiivsete teadmistega. Metakognitiivne teadmine (metacognitive knowledge) on deklaratiivne teadmine inimese, õpiülesande ja õpistrateegiate tunnuste omavahelistest seostest (Flavell, 1979). Metakognitiivsed õpioskused (metacognitive learning skills) on protseduuriline teadmine oma õpikäitumise reguleerimisest ja kontrollimisest (Brown & DeLoach, 1978; Veenman jt, 2005). Metakognitsioon (metacognition), mis sisaldab nii metakognitiivseid teadmisi kui metakognitiivseid õpioskusi, on teadmine ja kontroll, mida õppija omab oma mõtlemise ja õppimistegevuse üle (Baker & Brown, 1984).

Metakognitiivsed teadmised ning oskus neid õpiprotsessis rakendada on õppija eneseregulatsiooni (self-regulation) tekke aluseks. Enesereguleeritavate õpioskustega kaasneb õppija teadlikkus endast kui õppijast, õpimotivatsioon ning õppija võimekus seada õppimiseks sobivad eesmärgid ning valida strateegiad nendeni jõudmiseks (Samuelsson, 2008).

Õpistrateegiate kasutus ja õpipädevus määravad õppija õpihoiaku. Õpihoiaku all mõistetakse õppija suhtumist õppimisse. Sügav õpihoiak (deep learning approach) väljendub õppija sisemises motiveerituses, tema pingutuses mõista ja integreerida õpitut; see on püüd mõista ja leida tähendus, otsides selleks lisamaterjali ja analoogiaid, metakognitiivsete oskuste teadlik kasutamine ja iseseisvus õpitegevuses (Biggs & Tang, 2008). Pindmise õpihoiakuga (surface approach to learning) õppijat iseloomustab püüe saavutada tulemus minimaalse pingutusega, ka siis, kui eeldatakse keerukamaid kognitiivseid tegevusi, nagu kriitilist mõtlemist ja õpitu seostamist. Pindmine õppija püüab aine mõistmise asemel meelde jätta faktid, õpitu seostamise ja sellele tähenduse andmise asemel õpitut reprodutseerida, ta muretseb õppimisele kuluva aja pärast ning kaldub oma õpiülesandeid sooritama võimalikult väikese aja- ja energiakuluga.

Siinses kontekstis on oluline vaadelda õpioskusi koos õpihoiakutega, sest õpitegevuse üks oluline eesmärk lisaks aineteadmiste omandamisele on ka õppija arengu toetamine. Õpioskuste õpetamine ning nende arengu teadlik toetamine toob kaasa õppijate õpihoiaku sügavamaks muutumise, mis on omakorda üks õppimise eesmärkidest ja paremate õpitulemuste saavutamise eeldustest (Diseth, 2011; Skidmore jt, 2009).

Metakognitiivseid õpioskusi käsitledes võib märgata, et nende baasjaotus – õpitegevuse planeerimine, monitoorimine ja hindamine – on sarnane pea kõikides metakognitsiooni teoreetilistes raamistikes (nt Zimmermann, 1986; Pintrichi, 2000 jpt). Need kolm kategooriat sisaldavad aga erinevaid alajaotusi, millest põhilised olid selle uuringu raames vaatluse all olnud artiklites järgmised (Diseth, 2011; Fazal jt, 2012; Maqsud, 1997; Samuelsson, 2008; Stel & Veenman, 2010; Veenman jt, 2014; Zepeda jt, 2015).

Kui uurida kognitiivsete ja metakognitiivsete õpistrateegiate mõju õpiedule, siis selgub, et kognitiivsed õpistrateegiad prognoosivad otseselt õpiedu saavutamist (Purpura, 1997; Saks, Leijen, & Täht, 2016). See tähendab, et head õpitulemused sõltuvad otseselt sellest, milliseid kognitiivseid õpioskusi õppija kasutab (joonis 1). Metakognitiivsed õpistrateegiad mõjutavad aga õpiedu kaudselt kognitiivsete kaudu (ibid.). See tähendab seda, et metakognitiivsete õpioskuste oskuslik rakendamine muudab kognitiivsete õpistrateegiate kasutuse tulemuslikumaks ja mõjusamaks.

Seetõttu on oluline, et lähtuvalt õpisituatsioonist oskaks õppija teadlikult valida ja rakendada sobivaimaid kognitiivseid õpistrateegiaid ning toetada kogu õpiprotsessi teadlikult metakognitiivsete õpistrateegiatega. Kui kognitiivseid õpistrateegiaid kasutavad õppijad igapäevaselt, siis oma metakognitiivsele tegevusele ei pööra õppijad sageli tähelepanu ning seega ei ole neil kujunenud teadlikkust endast kui õppijast, nad ei ole teadlikud oma tugevustest, nad ei mõtle sellele, kuidas nad saaksid tulemuslikumalt õppida ega analüüsi oma tegevuse tulemuslikkust.