1.1 Õpioskuste hindamine

Õpipädevus, mis väljendub õppija tegutsemises erinevates õpiolukordades ja tema õpiedus, on kirjeldatav väga erinevate tegurite kaudu. Lisaks kognitiivsetele ja metakognitiivsete õpioskustele on olulisel kohal motivatsioon. Nii metakognitsioon kui ka eneseregulatsioon laiemalt on valdkonnaspetsiifilised: see tähendab, et õppijal võivad olla olemas nii metakognitiivne teadmine kui ka eneseregulatsioonioskus, kuid ta ei pruugi neid rakendada, kui puudub motivatsioon ja huvi selle valdkonna või õppeaine vastu. Seega – selleks, et käivituks teadlik, õppija poolt reguleeritud õpikäitumine, et õppija teadlikult rakendaks metakognitiivseid õpistrateegiaid, on vaja huvi ja motivatsiooni seda ainet või teemat õppida. Seetõttu on motivatsioonil oluline roll enamikus eneseregulatsiooni teooriates (Boekaerts, 1996; Boekaerts, 2011; Efklides, 2011; Pintrich, 2000; Winne, 1996; Winne & Hadwin, 1998; Zimmerman, 2000; Zimmerman & Moylan, 2009).

Siinses käsitluses lähtuti Pintrichi teoreetilisest mudelist (1991; 2004), mis omakorda on Zimmermani teoreetilise mudeli edasiarendus (1989). Pintrichi mudelis avaldub õppija eneseregulatsioon kahes dimensioonis: õpimotivatsioon ja õpistrateegiad. Õpimotivatsiooni nähakse jaotununa kolme komponendi vahel, milleks on väärtuste, ootuste ja afektiivne komponent (tabel 1). Väärtuste komponent hõlmab sisemist eesmärgisuunitlust, välist eesmärgisuunitlust ja ülesande väärtustamist. Ootuste komponent väljendub õppija enesetõhususes ja kontrollis oma õpiuskumuste üle ning afektiivne komponent väljendub testiärevuses.