Tegusõna (Darbības vārds)

Läti keeles on kaks tegusõna infinitiivilõppu: -t ja -ties. Esimesed on otsesed verbid (läti k tiešie darbības vārdi), mis on kas sihilised (mazgāt ‘pesema‘) või sihitud (gulēt ‘magama‘). Teised on enesekohased verbid (läti k atgriezeniskie darbības vārdi). Enesekohane tegusõna näitab, et tegevus on suunatud tegijale endale (nt mazgāties ‘end pesema‘) või see on omavaheline (nt runāties ‘vestlema‘, iepazīties ‘tutvuma‘). Enesekohane sõnalõpp ei tähenda alati otsese verbi muutumist enesekohaseks: võrdle dot ‘andma‘ ja doties ‘suunduma‘, mis on kaks erinevat verbi. On verbe, millele ei saa moodustada enesekohast lõppu, nt grimt ‘põhja vajuma‘, ja vastupidi – mis on ainult enesekohase lõpuga, nt brīnīties ‘imetlema‘.

Tuleviku vorm moodustatakse üldjuhul nii, et infinitiivilõpp asendatakse vastavalt tuleviku lõpuga, nt braukt ‘sõitma’ -> braukšu, brauksi, brauks, brauksim, brauksiet. Erandiks on need I pöördkonna sõnad, millel on enne infinitiivilõppu kaashäälikud -s-, -z-. Sel juhul lisatakse sufiksid -dī-, -tī-, -ī-, nt ēst ‘sööma‘ – ēdīs, spiesties ‘end suruma‘– spiedīsies, ciest ‘kannatama‘ – cietīs, blenzt ‘vahtima‘– blenzīs.

Läti keeles on tegusõnad jaotatud kolme pöördkonda.

I pöördkond (I konjugācija)
II pöördkond (II konjugācija)
III pöördkond (III konjugācija)

Lisaks kolmele pöördkonnale on olemas veel eraldi kolm ebareeglipärast tegusõna (būt ‘olema’, iet ‘minema’, dot ‘andma’). 

Tegusõnadel on viis kõneviisi (kindel, kaudne, tingiv, vajaduse ja käskiv kõneviis).