2.3.3. Antikehad isoleeritud B-rakkudest

Loomulikult immuniseeritud või vaktsineeritud inimeste B-rakkudest monokloonsete antikehade saamiseks on kasutatud hübridoomi meetodit ja B-rakkude transformeerimist Epstein-Barri viirusega. Mõlemad meetodid on siiski väheefektiivsed võrreldes hiire hübridoomi meetodiga ja ei ole leidnud laiemat kasutust terapeutiliste antikehade arendamisel. Siiski, esimene raviotstarbeline inimpäritolu monokloonne antikeha (IgM) oli saadud hübridoomi meetodil. Euroopa ravimiamet registreeris 1991. aastal Nebacumab (Centoxin) Gram negatiivsetest bakteritest põhjustatud sepsise raviks lastel. Ravimi müügiluba tühistati aga juba 1993. aastal, kuna täiendavad kliinilised uuringud ei näidanud ravimi efektiivsust ja ohutust.

Paremaid võimalusi inimese antikehade repertuaari iseloomustamiseks ja ka terapeutiliseks kasutamiseks on pakkunud meetodid, mis võimaldavad antikeha geenide kloneerimist üksikutest B-rakkudest (1995). Selleks selekteeritakse immuniseeritud inimese verest esmalt antigeenspetsiifilised B-mälurakud või antikeha produtseerivad rakud kasutades märgistatud antigeeni ja fluorestsents-aktiveeritud rakusorterit. Seejärel paljundatakse ühe raku mRNA-st  antikeha kodeerivad järjestused ja kloneeritakse sobivasse ekspressioonisüsteemi. Saadud rekombinantseid antikehi saab iseloomustada järjestuse ja seondumisparameetrite suhtes.

Isoleeritud  B-rakkudest antikehade kloneerimist on kasutatud B-rakulise immuunvastuse iseloomustamisel haigustekitajate, vaktsiinide ja autoantigeenide suhtes. Kuigi ühe B-raku kloneerimine ei ole veel viinud terapeutiliste antikehadeni, on olulise rakendusvõimalusega näiteks HIV-1 neutraliseerivate antikehade isoleerimine patsientidelt. Lähenemise eeliseks on täielikult inimpäritolu antikehade saamine, puuduseks inimdoonorite piiratud võimalused erinevate sihtmärkide vastaste antikehade leidmiseks.