Terapeutilised antikehad

2.3.1.2. Teised antikehade kuvameetodid

Kasutusele on võetud ka teisi antikeha-raamatukogude kuvameetodeid terapeutiliste antikehade selektsiooniks ja arendamiseks. Rakulistest kuvameetoditest on tuntuim pärmkuva meetod (1997), kus antikeha fragment kuvatakse liitvalgu koosseisus pärmseene Saccharomyces cerevisiae pinnal. Tavaliselt on märgistatud antigeen lahuses ning seondub antikeha fragmentidega pärmiraku pinnal. Seejärel selekteeritakse märgistatud pärmirakud magnetsorteri või fluorestsents-aktiveeritud rakusorteri abil. Meetodi eeliseks on antikehade ekspressiooni ja selektsiooni parem kvantiteeritavus (saab hinnata antikehade afiinsust juba selektsiooni käigus), piiravaks on raamatukogu suurus (107–109). Arendatud on ka antikeha-raamatukogude kuvamist imetajarakkudel, võimaldades loomulikku keskkonda antikehade moodustumiseks ja modifikatsioonideks.

Rakuvabadest antikeha-raamatukogu kuvameetoditest on enam kasutust leidnud ribosoomkuva (1997) ja mRNA-kuva meetodid. Ribosoomkuva korral moodustub rakuvabas süsteemis kompleks antikeha fragmendi, seda transleeriva mRNA ja ribosoomi vahel, mida saab kasutada selektsiooniks sihtmärkantigeeni suhtes.  Rakuvabad kuvameetodid võimaldavad suurte antikeha-raamatukogude sõelumist, kuna ei sõltu rakkude transformatsiooni piiratusest. Samuti on need meetodid sobivad antikeha kandidaatide biofüüsikaliste omaduste muutmiseks in vitro mutageneesi abil.

Antikeha-raamatukogudest sihtmärkantigeenide vastu selekteeritud antikehade seondumisafiinsust väljendav dissotsiatsioonikonstant KD on tavaliselt vahemikus 10-7–10-9 M (mida väiksem konstant, seda suurem afiinsus) ning on korrelatsioonis antikeha-raamatukogu suurusega (mida suurem raamatukogu, seda kõrgem antikeha seondumisafiinsus). Sobiva antikeha kandidaadi afiinsust on võimalik tõsta insenergeneetiliste meetoditega in vitro, viies sisse aminohapete asendusi/lisandusi varieeruvas domeenis ja selekteerides muteeritud antikehi seondumise alusel. Eelisena hübridoomi meetodi ees võimaldab antikeha-raamatukogude kasutamine antikehade selektsiooni sihtmärkide suhtes, mis on toksilised in vivo antikehade tekitamiseks (mürgid, toksiinid, ravimid).