2.3. Inimese monokloonsed antikehad

Terapeutiliste antikehade arendamisel eelistakse kandidaadina inimese Ig geenide poolt kodeeritud antikehi, seda nii väiksema immunogeensuse, pikema poolväärtusaja kui ka tõhusamate efektorfunktsioonide poolest võrreldes hiire või kimäärsete/humaniseeritud antikehadega. Teiste sõnadega, inimese terapeutiliste antikehade farmakokineetilised (kuidas organism mõjutab ravimit)  ja farmakodünaamilised (kuidas ravim mõjutab organismi)  omadused võiksid olla paremad mitte-inimpäritolu antikehade vastavatest omadustest.

Inimesi ei saa eetilistel põhjustel immuniseerida teaduslikel eesmärkidel, sellepärast on töötatud välja mitmesugused lähenemised inimese monokloonsete antikehade saamiseks. Meetodeid võib jagada  kombinatoorseteks ja mittekombinatoorseteks. Kombinatoorseteks meetoditeks on erinevatel kandjatel kuvatud rekombinantsete antikeha-raamatukogude kasutamine. Mittekombinatoorseteks meetoditeks on hübridoomi meetodi kasutamine inimese Ig geenidega transgeensetel loomadel või antikehade kloneerimine (loomulikult immuniseeritud või vaktsineeritud) patsientide B-rakkudest.