taibuma

Eelkõige rannikumurde sõna taibuma 'painduma; nõustuma' on oma sõnastikus (1710–1730) esitanud Salomo Heinrich Vestring, lisades märgendi Rev ('Tallinn'). Sõna leidub ka Virumaalt pärit kirjamehe F. G. Arveliuse tekstis (1782). Mõlemas allikas on taibuma samas väljendis – keel taibub / ei taibu.

Arvestades taibuma esmaesinemust just Arveliuse tekstis ning levikut põhjarannikul, võib arvata, et sõna on soome keelest laenatud (vrd soome taipua 'painduda; järele anda, nõustuda').

Tähendused ja näitelaused

'painduma; nõustuma'

Essite, kandke hoold, et teie lapsokessed warratseld öppiwad ramato luggema, ni pea kui nende keel taibub, et nemmad selgeste moitawad reäkida. (Arvelius 1782)
'Kõigepealt kandke hoolt, et teie lapsed varakult õpiksid raamatut lugema, niipea kui nende keel paindub, et nad selgesti mõistavad rääkida.'

Esmaesinemus

1710–1730 (käsikirjalises sõnastikus)

Keel ei taibu mitte. Es wil mit der Sprache ō fort. Rev[Tallinna k] (Vestring 1710–1730)

1782 (trükitekstis)

Essite, kandke hoold, et teie lapsokessed warratseld öppiwad ramato luggema, ni pea kui nende keel taibub, et nemmad selgeste moitawad reäkida. (Arvelius 1782)
'Kõigepealt kandke hoolt, et teie lapsed varakult õpiksid raamatut lugema, niipea kui nende keel paindub, et nad selgesti mõistavad rääkida.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1710–1730

Keel ei taibu mitte. Es wil mit der Sprache ō fort. Rev[Tallinna k]

Thor Helle 1732

Hupel 1818

taibuma von statten gehen. H.[Harjumaa]
keel ei taibu die Sprache will nicht fort.

Wiedemann 1893

ta͜ibuma, -bun, -buda nicht steif oder unbeweglich sein (vorzugsweise negativ),
kēľ e͜i ta͜ibu die Zunge ist steif, kommt nicht fort,
rīe e͜i ta͜ibu das Zeug ist steif, lässt sich nicht biegen, in Falten legen,
ma e͜i ta͜ibund minna ich vermochte nicht zu gehen.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,01

Teemad: rannikumurre, põhjaeesti keel, soome laen
Sisu viimati muudetud 17/09/2021
Külli Prillop