taibuma
Eelkõige rannikumurde sõna taibuma ‘painduma; nõustuma’ on oma sõnastikus (1710–1730) esitanud Salomo Heinrich Vestring, lisades märgendi Rev (‘Tallinn’). Sõna leidub ka Virumaalt pärit kirjamehe F. G. Arveliuse tekstis (1782). Mõlemas allikas on taibuma samas väljendis – keel taibub / ei taibu.
Arvestades taibuma esmaesinemust just Arveliuse tekstis ning levikut põhjarannikul, võib arvata, et sõna on soome keelest laenatud (vrd soome taipua ‘painduda; järele anda, nõustuda’).
‘painduma; nõustuma’
Essite, kandke hoold, et teie lapsokessed warratseld öppiwad ramato luggema, ni pea kui nende keel taibub, et nemmad selgeste moitawad reäkida. (Arvelius 1782)
‘Kõigepealt kandke hoolt, et teie lapsed varakult õpiksid raamatut lugema, niipea kui nende keel paindub, et nad selgesti mõistavad rääkida.’
1710–1730 (käsikirjalises sõnastikus)
Keel ei taibu mitte. Es wil mit der Sprache ō fort. Rev[Tallinna k] (Vestring 1710–1730)
1782 (trükitekstis)
Essite, kandke hoold, et teie lapsokessed warratseld öppiwad ramato luggema, ni pea kui nende keel taibub, et nemmad selgeste moitawad reäkida. (Arvelius 1782)
‘Kõigepealt kandke hoolt, et teie lapsed varakult õpiksid raamatut lugema, niipea kui nende keel paindub, et nad selgesti mõistavad rääkida.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Keel ei taibu mitte. Es wil mit der Sprache ō fort. Rev[Tallinna k]
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
taibuma von statten gehen. H.[Harjumaa]
keel ei taibu die Sprache will nicht fort.
Wiedemann 1893
ta͜ibuma, -bun, -buda nicht steif oder unbeweglich sein (vorzugsweise negativ),
kēľ e͜i ta͜ibu die Zunge ist steif, kommt nicht fort,
rīe e͜i ta͜ibu das Zeug ist steif, lässt sich nicht biegen, in Falten legen,
ma e͜i ta͜ibund minna ich vermochte nicht zu gehen.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,01
kindel kv, olevik, ains. 3. p
18. saj taibub
