|
Koera tähistava üksiksõnana on peni kasutatud ainult vanades lõunaeestikeelsetes, aga mitte põhjaeestikeelsetes tekstides. Erinevused põhja- ja lõunaeesti sõnavaras on olnud teada juba esimestele eesti keelega tegelejatele. Näiteks Heinrich Göseken, Kullamaa pastor ja Lääne praostkonna praost, on oma grammatika ja sõnastiku (1660) eessõnas ühe iseloomuliku näitena esitanud just sõnapaari peni – koer. (Vt ka ↗lõukoer.) Et peni on varem siiski olnud tarvitusel kogu Eestis, tõendab liitsõna penikoorem, mis tuleb esile ka põhjaeesti allikates. Üheski muus seoses peni vanades põhjaeesti tekstides ei leidu, kuid 1918. aasta õigekirjutuse sõnaraamatus on peni olemas. ♦ Penikoorem esineb nii põhja- kui ka lõunaeestikeelsetes tekstides, seda juba alates 17. sajandist, st ajast, kust on pärit esimesed pikemad tekstid. Liitsõnal penikoorem on vasted ka soome murretes, aga enam levinud on siiski variant peninkulma (ka peninkuulema, peninkuuluma). Arvatavasti tähistas see liitsõna algselt vahemaad, mille taha on kuulda koera haukumist. Eesti penikoorem võib olla rahvaetümoloogiline tõlgendus kunagisest liitsõnast peninkuulema, millest pärast häälikukadusid oli alles jäänud penikuulm vms. Liitsõna teine osis kuulm polnud enam ei moodustuse ega tähenduse poolest läbipaistev ja rahvaetümoloogiliselt seostati see häälikuliselt sarnase sõnaga ↗koorem (murretes ja vanemas keeles koorm, kuorm, kuurm jm). Nii sai penikoorem tõlgenduse ’vahemaa, mille koormat vedav koer jõuab puhkamata läbida’. (Vt Uibo 2004) ♦ Kuigi põhjaeesti keeles oli peni ’koer’ hiljemalt 17. sajandiks tarvitusest kadunud, on tegemist väga vana sõnatüvega, millel on vasteid ka kaugemates sugulaskeeltes, nt saami beana, ersa pińe, udmurdi puny ja komi pon (ETY). Võib-olla on sama sõna isegi gruusia pinia ’väike koer, kutsikas’ ja ehk ka draviidi keelte samakujuline emaslooma ja/või naist tähistav sõna, nt tamili peṇ, koota peǹ. Kui draviidi ja soomeugri peni on etümoloogiliselt sama tüvi, siis võiks oletada, et sõna koer on kujunenud algselt isaslooma ja sõna peni emaslooma tähistavast tüvest. Näiteks komi keele kyr-pon (koer+peni) tähendab isast koera. (Vt täpsemalt Uibo 2004, ka Dolgopolsky 2008: 1642.) |
Tähendused ja näitelausedJummalal ei olle mitte nisuggune Hä-Meel Hobbese Wäest, et temmä teddä temmä Jouwwo ehk Kangusse perräst peäs toitma, nida kui Sure Essanda omme Hobbesid, Penne nink Hurte neide Jouwwo nink Illo perräst kallis piddäwä. (Frölich 1787) Sõnaühendidpenikoorem 'miil'NJnck wata / kax neist lexit selsammal pehwal öhe allewe sisse / se olli Jerusalemmist kax pennekohrm / keñe nim͂i Emmahus / (Stahl 1638) Esmaesinemus1632Temma kostis enge, ninck laus: Se ei olle mitte hä, et neine latzede kägst leib wöttasse, ninck heitetasse neine pennide ette. (Rossihnius 1632) Vanades sõnastikesStahl 1637Meil / pennekohrm / ast Gutslaff 1648Hund Penni Meilewege Pennekôrm / a Löwe LöiwiPenni Göseken 1660meile / (milliare) pennekoorm. Vestring 1720–1740Pennikoorm G ma Eine Meile Penni[Tartu k], Der Hund Penni Sit[Tartu k] Schweffel Thor Helle 1732pennikoorm die Meile Hupel 1818penni der Hund. g. pl. pennide. d.[Tartu k] – pennikenne Hündchen. d.[Tartu k] pennikoorm, a. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] it. pennikoorma. d.[Tartu k] die Meile. Wiedemann 1893peni G. peni (bes. d und pt[eelkõige Tartu keeles ja luulekeeles]) (pini, pinine) Hund, penikene G. penikeze Dimin. von peni. Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: põhjaeesti keel, lõunaeesti keel, rahvaetümoloogia
Kirjandus
|