koiu
Sõna koiu esineb ühel korral 17. sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori Christoph Blume tekstis „Das Kleine Corpus Doctrinae“ (1662). Blume kasutab seda sõna ebajumala tähenduses (saksakeelses rööptekstis der Götze).
Sõna koiu ei leidu Blume enda hilisemates tekstides, samuti mitte talle eelnevate ega järgnevate autorite teostes. Anne Lill (1988: 97) oletab toetudes Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatule (1869: 364 ), et koiu võib olla lõunaeestilist päritolu. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1893 [1973]: 329; Lill 1988: 97) leidub sama tüvega sõna kojus ’tont, vaimolend’, mis on omane Eesti lõunapoolsematele murretele ning lõunaeesti kirjakeelele. Ka lõunaeestilised murdesõnad nagu koiberts, koiel ja koim ’vilets, kidur, hädine olend’ osutavad koiu võimalikule pärinemisele Eesti lõunaosast (Lill 1988: 97; EMS). Blume teosesse „Das Kleine Corpus Doctrinae“ võis sõna koiu sattuda tema käsutuses olnud Urvaste vaimuliku Johannes Gutslaffi tekstidest (Lill 1988: 97).
Vanades sõnastikes ei esine samuti sõna koiu. Saksakeelse sõna Götze vasteks antakse neis võõras jumal (vt nt Stahl 1637: 66 või Wiedemann 1893 [1973]: 168) või ka tühi, eba, sita, väär jumal (vt Hupel 1818: 413).
‘ebajumal’
Sedda Oppedusse Ehristusselt / sest temma körwal pannewat nemmat surnut Pöhat nink Maria Neitzi / nink johatawat meid nende Ette Palwe nink Denistuste pole / nink keskwat meile Koijut Auwustada. Di Lere von Christo / denn nehben Jhn setzen si di verstorbenen Heiligen und di Jungfrau Maria und weisen uns auff ire Fürbitte und Verdienste und heissen uns di Götzen eren. (Blume 1662)
‘Nad panevad Kristuse õpetuse kõrvale pühad surnud ja neitsi Maarja ja juhatavad meid oma eestpalve ja teenistuse juurde ning käsivad meil ebajumalaid austada.’
1662
Sedda Oppedusse Ehristusselt / sest temma körwal pannewat nemmat surnut Pöhat nink Maria Neitzi / nink johatawat meid nende Ette Palwe nink Denistuste pole / nink keskwat meile Koijut Auwustada. Di Lere von Christo / denn nehben Jhn setzen si di verstorbenen Heiligen und di Jungfrau Maria und weisen uns auff ire Fürbitte und Verdienste und heissen uns di Götzen eren. (Blume 1662)
‘Nad panevad Kristuse õpetuse kõrvale pühad surnud ja neitsi Maarja ja juhatavad meid oma eestpalve ja teenistuse juurde ning käsivad meil ebajumalaid austada.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
kojus G. kojuze (d)[Tartu k], kojutus G. kojutuze Gespenst, geisterhafte Erscheinung.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
m.nim
17. saj koijut
Kirjandus
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Lill, Anne 1988. Christoph Blume ja XVII sajandi eesti kirjakeel. – Keel ja
Kirjandus 2, 90–102.
