piisang
Piisang ‘banaan’ on algselt malai keelest pärit sõna, mis levis Euroopas tõenäoliselt hollandi keele kaudu. Eesti vanemas kirjakeeles on seda teadaolevalt esimesena kasutanud Otto Wilhelm Masing aastal 1818, kui kirjeldas Indiat. Piisangi esimesel mainimisel on ta lisanud ka sõna ↗banaan, kirjutades pisangi-panani-wõssu.
Sõna piisang leidub teisteski 19. sajandi väljaannetes (eelkõige misjonäride tekstides võõraste maade kohta).
Banaani kirjeldus O.W. Masingu “Pühhapäwa Wahhe-luggemistes” (1818, lk 84)
‘banaan’
kas nemmad selle pärrast willetsad; ehk kas sellepärrast nälga surrewad, et neile ei Tatli-, ei Pisangi- egga Leiwa pu wilja polle antud? (Masing 1818)
‘kas nemad on seetõttu viletsad või kas nad surevad nälga sellepärast, et neile ei datli-, banaani- ega leivapuu vilja pole antud?’ Mo emma küssis mind warsi: “Mis Eüropa rahwal ka süa on? Kas neil on ka pisangi, jamsi (dshämsi) ja wuwu?” (Pagganatte ö ja koit, 13. märts 1863)
1818
Rukkid ja kaerad seäl ei siggi …; agga nissud, odrad, riis, suhkur, kohwi, palmi- ja leiwa-pu, pisangi-panani- ja poomwilla-wõssu, pippar, kañel, muskat ja mitmed muud kallist penikest asja ja wilja seäl lõpmata kaswab. (Masing 1818)
‘Rukis ega kaer seal [= Indias] ei kasva …, aga nisu, otra, riisi, suhkrut, kohvi, palmi- ja leivapuu, banaani- ja puuvilla-taimi, pipart, kaneeli, muskaati ja mitut muud kallist peent asja ja vilja kasvab seal lõpmata palju.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
