banaan
Sõna banaan on eesti kirjakeeles teadaolevalt esimesena kasutanud Otto Wilhelm Masing 1818. aastal. Masing kasutas eestipärasemat kuju panan. Teine banaani tähistav sõna 19. sajandil oli ↗piisang, mis esineb ka Masingu tekstides sagedamini kui banaan.
Euroopa keeltes on banaan levinud portugali või hispaania keele kaudu alates 16. sajandi II poolest. Milline Aafrika keel on laenuandjaks, ei ole selge.
‘Igasugu sooja maa vilju võib sealt leida. Seal kasvab leivapuu ja tema kõrval kookospalmid ja banaanid oma süllapikkuste lehtedega’ Seal kaswasid palmi, aloe ja banani puud, mis weel kellegi kirwes ei olnud näind, mets olli ni umbe kaswand keiksuggo wäne pudega (Löbbus Juttustaja armsaks aeawiteks, 14. sept 1866)
‘Seal kasvasid palmi-, aaloe- ja banaanipuud, mida veel kellegi kirves polnud näinud; mets oli nii umbe kasvanud kõiksugu väänkasvudega’ Täna õhtu tulime sõjast Uue-Iirimaale tagasi. Ei muud hääd midagi teinud, kui metsinimeste onnikesed ära põletanud, kookuspuud ja banaanid maha raiunud. Saarlasi pole näinudki, veel wähem kätte saanud. (Oleviku Lisaleht, 22 veebruar 1885)
1818
Rukkid ja kaerad seäl ei siggi …; agga nissud, odrad, riis, suhkur, kohwi, palmi- ja leiwa-pu, pisangi-panani– ja poomwilla-wõssu, pippar, kañel, muskat ja mitmed muud kallist penikest asja ja wilja seäl lõpmata kaswab. (Masing 1818)
‘Rukis ega kaer seal [= Indias] ei kasva …, aga nisu, otra, riisi, suhkrut, kohvi, palmi- ja leivapuu, banaani- ja puuvilla-taimi, pipart, kaneeli, muskaati ja mitut muud kallist peent asja ja vilja kasvab seal lõpmata palju.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
