arhingel

Sõna arhingel ’peaingel’ leidub vanades eestikeelsetes allikates teadaolevalt ainult korra – seda on ühes palves kasutanud Laurentius Boierus, Stockholmis sündinud poola jesuiit. Sellesama palve on Boierus millalgi aastail 1587–1595 kirja pannud kreeka, rootsi, eesti, poola, saksa ja itaalia keeles. Tõlgete lähtetekst oli tõenäoliselt poolakeelne (Mägiste 1970). Boieruse eesti keele oskus oli vilets ja tema tõlgitud palve jääb üksikasjades segaseks (vt Biezais, Saareste 1954).

Ingel on alamsaksa laen, aga esiosis arh(i)- on kreeka päritolu. Eesti keelde sobivaks võis Boierus selle tunnistada rootsi, poola jt keelte eeskujul, kusjuures kõige täpsemini vastab Boieruse kasutatud kirjakuju poolakeelsele: vrd kreeka αρχάγγελος (archángelos), poola archanioł, rootsi ärkeängel, soome arkkienkeli.

Hilisemates tekstides on tähenduse ’peaingel’ väljendamiseks kasutatud nt sõnaühendit suur ingel (Rossihnius 1632), saksa sõna Erzengel (Stahl 1637 jm, ↗ertsingel), ühendit ülem ingel (Müncheni käsikiri 1694) ja muidugi ka liitsõna peaingel (Wastne Testament 1686, Uus Testament 1715, Piibel 1739).

Kirjandus

• H. Biezais, A. Saareste 1954. Tuntematon vironkielinen 1500-luvun teksti. – Virittäjä, lk 47–61.
• J. Mägiste 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä. Helsinki.