Debora Vaarandi

Debora Vaarandi (sündinud Debora Trull, hiljem Debora Hint, Debora Smuul, 1. X 1916 – 28. IV 2007) oli üks II Maailmasõja järgse perioodi olulisemaid ja mõjukamaid eesti luuletajaid.

Ta sündis Võrus, kuid tema lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Ta lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal avaldas ta arvustusi ajakirjas „Eesti Kirjandus“ ja ajalehes „Postimees“. Pärast Nõukogude võimu kehtestamist Eestis 1940. aastal töötas ajalehe „Rahva Hääl“ toimetuse kultuuriosakonnas, oli kultuurilehe „Sirp ja Vasar“ peatoimetaja asetäitja ning hiljem peatoimetaja. Sõja-aastatel viibis Debora Vaarandi evakueerituna Nõukogude Liidus Venemaal ja Kasahstanis, töötas Moskvas ja Leningradis ajalehe „Rahva Hääl“ toimetuses. 1944. aastal pöördus tagasi Eestisse. Eestis asus ta uuesti tööle ajalehe „Sirp ja Vasar“ vastutava toimetajana. Sõjaaegsete ja -järgsete raskete elutingimuste tõttu jäi tal ülikool lõpetamata. Debora Vaarandi oli NLKP liige aastatel 1940–1990. Ta osales koos Juhan Smuuliga 1949. aasta märtsiküüditamises, aidates üles kirjutada küüditatud perelt konfiskeeritud varandust.

Vaarandi on kirjutanud arvukalt lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja tundeluulet. 1945. aastal ilmus Debora Vaarandi peamiselt võõrsil kirjutatud debüütkogu „Põleva laotuse all“. Luulekogu oli kantud koduigatsuse vaimust. Lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Debora Vaarandi luuletuse „Talgud Lööne soos“ lõpuosa võttis helilooja Raimond Valgre oma ülimenukaks saanud laulu „Saaremaa valss“ sõnadeks.

1959. aastal ilmunud luulekoguga „Unistaja aknal“ tõi Vaarandi eesti luulesse siiruse, soojuse ja lihtsuse, mille järele sõjast, repressioonidest ja ideoloogilistest lahingutest kurnatud lugejad olid kaua igatsenud. Luuletuse „Eesti mullad“ eest määrati Vaarandile 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. 1960.–1970. aastatel küpses Vaarandi luuletajana, tema kasutatavad kujundid ja seosed muutusid järjest rikkalikumaks. Luuletusi kandev nukrameelsus jäi püsima. 1977. aastal ilmunud kogu „Tuule valgel“ on Vaarandi viimane originaalkogu. Edaspidi pühendus ta tõlkimisele.

Debora Vaarandi oli viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest teiste hulgas Georg Trakli, Bertolt Brechti, Sergei Jessenini, Aleksander Bloki, Aleksis Kivi jt loomingut.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Põleva laotuse all. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945, 72 lk.
Kohav rand. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948, 136 lk.
Talgud Lööne soos. Tallinn: Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, 1949, 18 lk.
Selgel hommikul. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1950, 95 lk.
Ülemiste vanake ja noor linnaehitaja. Poeem. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, 30 lk.
Luuletused. Valik luuletusi 1941–1953. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, 160 lk.
Luuletused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, 160 lk.
Unistaja aknal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 128 lk.
Rannalageda leib. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 96 lk.
Tuule valgel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 120 lk.
Luuletused 1940–1954. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 211 lk.
Luuletused 1954–1976. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 239 lk.
See kauge hääl. Tartu: Ilmamaa, 2000, 190 lk.

Reisikirjad
Uuenevate mälestuste linnad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 275 lk.
Välja õuest ja väravast. Reisimärkmed. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 152 lk.
Reisimärkmeid, mälestusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 303 lk.

Mälestused
Aastad ja päevad. Nooruselugu. Tallinn: Tänapäev, 2006, 335 lk.