Eduard Tüür

Eduard Tüür (sünd. 15. VIII 1961) on proosakirjanik.

Tüür kasvas üles Harjumaal Rummus. Ta on lõpetanud ühe ülikooli insenerina ja teise psühholoogina. Tüür on töötanud ajakirjanikuna, lennujuhina firmas Estonian Air, Eesti Lennuametis (aastatel 1996–1998 oli selle peadirektor) ja Tallinna Lennujaamas ning juhtinud trükikoda Uniprint. Ta kirjastab raamatuid ühemehefirmas Iibis. Tüür on Kirjanike Liidu liige 2019. aastast. Tema isa oli karikaturist ja graafik Eduard Tüür (1931-2022).

Eduard Tüüri esimene raamat „Rossi.nimi“ ilmus 2012. aastal. Eesti kirjandusest on leitud Eduard Tüüri sarnasusi Mihkel Mutiga ja Toomas Raudamiga. Tüür mängib sõnade ja lauseehitusega, õrritab mütoloogiaga. Ta on ise öelnud, et talle meeldib intensiivne tekst, nihkes omaruum, mis on kultuuriliste vihjetega mineeritud. Tüüri lapsepõlvepildid on realistlikud, nostalgilised, samal ajal karmid ja valusad. Kirjeldus on napp, nõukogude aega pildistades on aimata irooniat ja absurditaju. Mida isiklikus ajas edasi, seda enam muutub Tüüri tekst mängulisemaks, fantaasiaküllasemaks. Psühhologismid jäävad, nendele lisanduvad keele- ja kujundimängud.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Rossi.nimi. Tallinn: E. Tüür, 2012. 228 lk.
Rõõmustada vanaema. Tallinn: E. Tüür, 2015. 105 lk.
Nägemine on nähtamatu. Tallinn: E. Tüür, 2016. 281 lk.
Mamma Engalandi miraaž. Tallinn: E. Tüür, 2017. 243 lk.
Sneguri armastus oli õuna nägu: jõulujutt küpsele inimesele. Tallinn: E. Tüür, 2018. 223 lk.
Pianobaar Bizarre. Tallinn: E. Tüür, 2020. 275 lk.
1961. Tallinn: E. Tüür, 2021. 107 lk.

Lühiproosa
Well done. Tallinn: Eduard Tüür, 2023, 169 lk.