Silvia Rannamaa

Silvia Rannamaa (3. III 1918 – 19. IV 2007) oli eesti kirjanik, kes on tuntud eeskätt oma teismelistele mõeldud romaanidega „Kadri” ja „Kasuema”.

Aastani 1940 kandis ta soomlasest isalt, kes pidas laevatüürimehe ametit, saadud perekonnanime Hyppönen, seejärel esimese, sõjas hukkunud abikaasa nime Kulgevee. Hiljem oli abielus kirjanik Harald Suislepaga. Eesti Vabariigiga ühel aastal sündinud Silvia Rannamaa õppis aastatel 1932–1937 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ning aastatel 1943–1944 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Enne kirjanikuks saamist töötas ta telefonistina (1938–1943), raamatupidajana (1944–1949), Rakvere ajalehe Viru Sõna korrektorina (1949–1950). Kirjanike Liidu liige oli ta aastast 1964.

Tema esimene trükisõnas ilmunud loometeos oli 1955. aastal ajalehes Säde ilmunud lastejutt. 1958. ja 1959. aastal võitis ta novellivõistlusel II auhinna novellidega „Pahema jala päev“ ja „Ühes kupees“.

Rannamaale tuntust toonud teosed –, mis on tänapäevani Eesti põhikoolides kohustusliku/soovitusliku kirjanduse nimekirjas ning noorte seas armastatud –, on noorteromaanid „Kadri“ (1959) ja selle järg „Kasuema“ (1963): päevikupõhine lugu ühe vanemateta kasvava ning internaatkoolis õppiva tütarlapse kooliteest ja arenguaastatest. Ühes intervjuus lastekirjanduse uurijale Ilona Martsonile on Rannamaa öelnud, et algtõukeks sellele loole oli tema gümnaasiumi kirjandusõpetaja, kes rääkis sellest, kuidas Anderseni „Inetu pardipoja“ lugu ellu kanda.

1985. aastal valmis „Kasuema“ põhjal film „Naerata ometi“ (režissöör Leida Laius), mis kuulub samuti eesti filmiklassikasse. Lugu on jõudnud ka teatrilavale ning tõlgitud raamatuna paljudesse keeltesse, sh vene, läti, leedu, slovaki, tšehhi, armeenia ja gruusia keelde. Aastakümnete jooksul on need teosed ilmunud ka eesti keeles nii eraldi kui koos ikka ja jälle uustrükina. „Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut“ küsitluse järgi jagab Rannamaa teos esikohta Oskar Lutsu „Kevade“, Aino Perviku „Kunksmoori“ ja Eno Raua „Naksitrallidega“.

Rannamaa on kirjutanud ka lastele muinasjutukogu „Nösperi nönni natuke“ (1977) ja loomajutukogu „Väikese käpa jälg“ (1985), samuti näidendeid, novelle ja luuletusi ning elu lõpuaastail kaks mälestusteraamatut.

Kuigi armastatud kirjanik, oli purunenud perekonnast pärit Rannamaa olemuselt pigem tagasihoidlik, kes unistas enda sõnul suurest perekonnast, kuid sai vaid ühe tütre, kes vajas eluaegset hoolt. Vaimupuudega tütar Rea suri 61-aastaselt, 11 päeva pärast ema surma.

2006. aastal pälvis Silvia Rannamaa Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

M. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Sinule, ema. Tallinn: Pegasus, 2006, 72 lk.

Laste- ja noortekirjandus
Kadri. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 172 lk; [Järgmised trükid: Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 168 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 160 lk; Kadri/Kasuema. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 384 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 375 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 128 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 384 lk; Tallinn: Steamark, 2002, 164 lk; Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, 121 lk; Tallinn: TEA kirjastus, 2018, 128 lk; Tallinn: Rahva Raamat, 2022, 168 lk].
Kasuema. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, 289 lk; [Eesti Raamat, 1965, 288 lk; Kadri/Kasuema. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 384 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 384 lk; Tallinn: Steamark, 2003, 342 lk; Tallinn: TEA kirjastus, 2010, 211 lk; Tallinn: TEA Kirjastus, 2018, 216 lk; Tallinn: Rahva Raamat, 2022, 360 lk].
Kui lapsed mõtlema hakkavad. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 144 lk.
Nösperi Nönni Natuke. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 104 lk; [2. trükk, Tallinn: Huma, 2001, 112 lk; 3. trükk, Tallinn: Hea Lugu, 2017, 104 lk].
Väikese käpa jälg. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 96 lk.

Mälestused ja kirjavahetus
Maast madalast. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 160 lk.
Ja vaimuvara ka. Tallinn: Eesti Raamat, 1998, 240 lk.
Silvia Mälksoo, Silvia Rannamaa. Kirjad kasuemale : Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa kirjavahetus 1968-1999. Tallinn: Hea Lugu, 2024, 284 lk.